Keha

KUIDAS C-VITAMIIN AITAB VIIRUSTE VASTU? Vastus on vägagi üllatav! 

Toimetas Sirje Maasikamäe, 6. mai 2020, 06:00
Toidust saadud vitamiinid toovad organismile suuremat kasu kui toidulisandid.Foto: Vida Press
"C-vitamiini järel lohiseb pikk slepp väidetest, mis puudutavad selle vitamiini kasutamist umbes kõikide maailma haiguste korral," kirjutab perearst Piret Rospu oma blogis. Kas viirushaiguste ennetamiseks ja raviks peaks siis seda vitamiini võtma? Äkki see päästab isegi koroonahaiguse eest? Loe, mida arvab perearst, tuginedes teadusuuringitele! 

Vitamiinid on libateaduse ja libaravi valdkonnas häbematult üleekspluateeritud valdkond. Kuna tegemist on toidulisanditega, ei rakendu nende reklaamimisele sama ranged reeglid nagu ravimitele, vitamiine propageerivad nii käsimüügiravimeid tootvad firmad kui ka nn alternatiivmeditsiini ja heaolu ja elustiilimüüjad, seega pressing vitamiinide kasutamiseks tuleb jõuliselt ja mitmest suunast.

Samal teemal

Milleks on C-vitamiin kehas vajalik?

C-vitamiin on vesilahustuv ühend, mida on vaja naha, igemete, kapillaaride, hammaste, sidemete, luude normaalseks töötamiseks ehk teisisõnu sidekoe normaalseks arenguks/funktsioneerimiseks ja haavade paranemiseks.

Vitamiin C on oluline veel neuromediaatorite, karnitiini, sapphapete ja steroidhormoonide sünteesis. C-vitamiin on keskne vesilahustuv antioksüdant veres ja rakkudes, samuti osaleb see ravimite biotransformatsioonis. C-vitamiini ennast ei panda ei sidekoe ega muude toodetavate ühendite sisse, vaid see osaleb erinevates protsessides kofaktorina ehk teisisõnu seda on teatud protsesside toimimiseks abistajana vaja. Vitamiin C mõjutab immuunsüsteemi mitmeid aspekte .

"Haigeks jäädes vitamiin C võtmise osas ma olen praeguste uuringute põhjal pigem äraootaval seisukohal. Ma ise haigestudes tõtt-öelda seda küll ei kasuta," ütleb perearst Piret Rospu. Foto: Sven Arbet / Ekspress Meedia

Vitamiin C puuduse tunnusteks võivad olla kahvatud igemed, valusad liigesed, haavade ja luumurdude aeglane paranemine, siniste laikude teke kehal ja kiirenenud hingamine. Tõsistel juhtudel tekib skorbuut, mida iseloomustavad lihasnõrkus, kapillaaride purunemine ja verejooksud, tursed, katkised põletikulised igemed ja hammaste väljalangemine, kergesti murduvad luud ja kõhulahtisus. Vitamiin C liigmanustamise kõrvalnähtudeks on aga seedetrakti talitlushäired (kõhulahtisus, oksendamine), neerukivide teke, kuumalained, väsimus, iiveldus.

C-vitamiini leidub laialdaselt erinevates toiduainetes, inimesele hõlpsasti kättesaadav on see näiteks mustsõstramarjades, kibuvitsamarjades, paprikas, lehtkapsas, hapukirssides, mädarõikas, petersellis, tsitruselistes jm. Vitamiin C bioaktiivsus kaob kuumutamisel, hapniku ja valguse toimel.

Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul vitamiin C defitsiiti ei esine, kuna seda leidub väga paljudes toiduainetes.

Inimeste igapäevane toitumine on nii palju muutunud, et 1970ndatest 1990ndateni Läänemaailmas igapäevase toiduga saadava vitamiin C kogus neljakordistus. Puudus tekib aga kergesti alkohoolikutel, suitsetajatel ja mõnede antibiootikumide tarvitamisel. Vitamiin C imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, palavik, aspiriin, paratsetamool (khm, käsimüügi gripiteed, teie otsa vaatan praegu), mõned antibiootikumid, söögisooda, mõned allergiaravimid ja naissuguhormoonid.

Foto: Tiina Kõrtsini

Enne kitsamate teemade juurde siirdumist toon fookusesse veel ühe mullu avaldatud uuringu, kus leiti, et ühed ja samad vitamiinid ja mineraalid toidust saades toovad tervisele kasu ja samu vitamiine või mineraale toidulisandite näol võttes ei suudeta kasulikke mõjusid matkida. Hinnati väga „kõvasid“ tulemusnäitajaid nagu üldsuremus, südame-veresoonkonnahaigustesse suremus ja vähisuremus. Kõige sagedamini kasutatud toidulisand oligi seal uuringus just C-vitamiin.

Suremust vähendada aitas mitmete vitamiinide ja mineraalide saamine toiduga, aga täpselt samade ainete saamine toidulisanditest suremust ei mõjutanud ja osadel puhkudel isegi suurendas. Selle põhjus pole väga täpselt teada, aga ilmselt mängivad rolli toidus olevad muud keerukamad ühendid, millega koos vitamiinid ja mineraalid alati läbisegi on ja seal tekkivaid koosmõjusid ei suudeta tableti või kapsliga matkida.

Vitamiin C ja ülemiste hingamisteede haigused

Oletus, et C-vitamiin võiks aidata kaitsta ülemiste hingamisteede viirushaiguste eest, on praktiliselt sama vana kui vitamiin C avastamine ise, rohkem tähelepanu sai teooria siis, kui Nobeli preemia laureaat Linus Pauling selle kohta raamatu kirjutas.

Pauling ei saanud küll Nobelit meditsiinis, vaid hoopis keemias, ja uuringuid, millele ta toetus, ei saa tänasele elanikkonnale enam eriti üle kanda just nende varem mainitud toitumises toimunud muutuste tõttu.

Igatahes tuli Paulingi raamatust vähemalt nii palju kasu, et korraldati mitmed platseebokontrollitud katsed. Selgus, et vitamiin C ei kaitse ülemiste hingamisteede viirushaigustesse jäämise eest ja tavalistel inimestel pole mingit põhjust „tavalise külmetuse“ ennetamiseks C-vitamiini võtta. Ka suurte (1 g või rohkem) C-vitamiini koguste tarvitamine ei aita ülemiste hingamisteede haigustesse jäämist vähendada.

Vitamiin C võib ülemiste hingamisteede viirushaiguste kestust lühendada umbes ühe päeva võrra, kuigi erinevate katsete tulemused selle osas lahknevad üsna oluliselt. Näib, et tavaliste (100–200 mg) ja suurte (1000 mg ja rohkem) C-vitamiini annuste mõju haiguse lühendamisele on üpris sarnane. Ka eelmisest aastast pärit ülevaade lastel tehtud uuringutest jääb täiskasvanutega samale seisukohale: vitamiin C ei aita ülemiste hingamisteede haigustesse jäämist vähendada ja võib haiguse kestust lühendada umbes pooleteise päeva võrra.

Foto: Tiina Kõrtsini

Vitamiin C ja kopsupõletik

Tavaelanikkonna hulgas ei ole leitud, et ühegi vitamiini tarvitamine kaitseks kopsupõletiku eest. On võimalik, et kopsupõletiku ennetamiseks on C-vitamiinil roll nende inimeste hulgas, kelle risk kopsupõletikku haigestuda on suur, näiteks kehvemal järjel või viletsa toitumisega elanikkonnagrupid või suitsetajad. Sellisel puhul ei ole tõenäoliselt tegemist vitamiin C mingi ennetava kasuga, vaid hoopis asjaoluga, et sügava vitamiin C puuduse korral on vastuvõtlikkus haigustele suurenenud, skorbuudihaigete kergemini kopsupõletikku haigestumine oli ammu teada. Puuduse korrigeerimine muudab vastuvõtlikkuse kopsupõletiku suhtes tagasi normaalseks, aga vitamiin C lisamanustamine normaalsetes olukordades enam täiendavat kaitset pakkuda ei suuda.

Vitamiin C kasutamisest on kasu loodetud ka kopsupõletiku ravis, kuigi jälle on uuringud üpris lahjad ja ei pruugi olla tänapäevasele tavaelanikkonnale üle kantavad. Üks Inglismaa eakatel korraldatud töö leidis, et C-vitamiinist võib kasu olla väga raske kopsupõletiku korral, kergetel juhtudel pigem mitte; teine uuring oli Nõukogude Liidust, nii et ma suhtuksin tugeva skepsisega. Ehk siis tavainimesed ei peaks kopsupõletiku ennetamiseks C-vitamiini võtma, mõju haigestumise korral on praegu väga ähmane.

Foto: Tiina Kõrtsini

Koroonaviiruse ja vitamiin C?

Eelpooltoodust lähtuvalt on arusaadav, et on tekkinud küsimused, kas C-vitamiinist võiks olla kasu ka COVID-19 ennetamises ja/või ravis.

Ennetus: kui eeldada, et SARS-CoV-2 on sarnane teistele ülemisi hingamisteid ründavatele viirustele, siis ei ole põhjust arvata, et regulaarne vitamiin C tarvitamine aitaks nakatumist ära hoida.

Ravi: COVID-19 võib kulgeda nii ülemiste hingamisteede (kurguvalu, köha) kui alumiste hingamisteede (kopsupõletik) haaratusega. Haigustunnuste tekkimisel vitamiin C võtmisest võib, aga ei pruugi olla kasu haigussümptomite leevendamisel ja haiguse kulu lühendamisel. Samas ei saa praeguste uuringute põhjal väga selgelt järeldada, kas vitamiini võtta ainult esimesel haiguspäeval, mõnel esimesel haiguspäeval või kogu haiguse vältel? Samuti ei ole praegu selge, millist annust kasutama peaks, kas pigem tavalist (100-200 mg) või suuri annuseid (1000 mg ja rohkem).

Intensiivravi: intensiivravi saavatel patsientidel korraldatud uuringute põhjal ei ole praegu tugevat veendumust, et vitamiin C kindlasti aitaks, samas ei tee see tõenäoliselt ka kahju. Lisaks on COVID-19 puhul kirjeldatud justkui kahte erineva kulu ja ravivajadusega hingamispuudulikkust, neist üks rohkem klassikalise (ARDS) pildiga ja teine meenutab pigem kõrgmäestikuhaigust. Kui intensiivravi mõistes vajavad need kaks erinevaid lähenemisi, siis tegelikult ka vitamiin C uuringud peaks sellega arvestama?

Intensiivraviosakondade ülikiire täitumisega Hiinas, Itaalias, USA-s ja mujal on meeleheitliku vahendina kasutatud kõike võimalikku ja võimatut, mis vähegi aidata võiks.

Praegu on planeeritud või juba käivitatud mitmed vitamiin C mõju uurivad teadustööd Hiinas, Itaalias ja USA-s, nii intensiivravi vajavatel, aga ka mitte nii raskes seisundis patsientidel, nii ainsa ravina kui kombinatsioonis muude ravimite või toidulisanditega. Osad neist juba värbavad patsiente, teised alles teevad plaane.

 Otsus

Juba maailma esimeseks kliiniliseks uuringuks tituleeritud katsest skorbuudiga meremeestel 1753. aastal on teada, et sidrunid ja apelsinid aitasid skorbuuti väga tõhusalt ravida. Praegu teame, et C-vitamiini on võimalik saada väga pikast loetelust erinevatest toitudest ja tänapäeval täitsa aastaringselt.

Et vältida vitamiin C puudust ja sellega seonduvaid probleeme (sealhulgas kergemat vastuvõtlikkust nakkushaiguste suhtes), peaks midagi värsket iga päev suhu pistma ja nagu see soovitus on, viis peotäit puu- ja köögivilju päevas ja ideaalis veel kõik erinevat värvi.

Ja praegusel kevadisel aastaajal on võimalik juba vitamiine saada vabalt oma aiast, gurmeekokkade soovituse järgi: nurmenukk, raudrohi, hapuoblikas, naat, piimanõges, redisepealsed, rapsiõied, jänesekapsas, hernevõrsed.

C-vitamiini purgist söömist haiguste ära hoidmise eesmärgil on küll raske põhjendatuks pidada. Suurte koguste pideval tarvitamisel imendumine pidurdub, organismi jõuab ikka enam-vähem sarnane kogus vitamiini ja üleliigne tuleb niisama uriiniga välja. Ehk siis kallid tabletid muutuvad kalliks pissiks.

Haigeks jäädes vitamiin C võtmise osas ma olen praeguste uuringute põhjal pigem äraootaval seisukohal. Ma ise haigestudes tõtt-öelda seda küll ei kasuta. Aga võib-olla kui suitsetaksin, siis kasutaksin ka. Ja selliste fifti-siksti tulemustega uuringute puhul on muidugi okei, et samadele andmetele otsa vaadates teevad inimesed erinevaid järeldusi.

Rerefeeritud artikli täistekst on SIIN

Postituse mustandi luges läbi ja tegi omapoolsed ettepanekud dr Marje Oona. Olen kõrvaltvaataja pilgu ja abi eest väga tänulik!