Juhtkiri | Terviseametit ründavad poliitikud vaadaku peeglisse

Rahulolematust senise kriisi ajal tegutsemise suhtes on väljendatud kõrgeimal tasemel: peaminister Jüri Ratas pole mitmel korral rahul olnud terviseameti tööga ning siseminister Mart Helme on nõudnud kuritegeliku lohakuse eest paragrahvide alusel vastutusele võtmist.

Ei saa öelda, et riik poleks kriisiks valmistunud, sest elanikke on utsitatud mustadeks päevadeks soetama nii toiduvaru kui patareisid, kuna oleme harjunud, et terved piirkonnad jäävad vähegi tugevama tuule korral elektrita. Kuna kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks, tuli kriis aga sealt, kust seda oodata ei osatud. Kas terviseamet sai viiruse tulekuks igakülgselt valmis olla? Teoreetiliselt pidanuks muidugi olema, kui aga tegu on ametiga, mis avalikkusele silma ei paista ning millest nähtavat poliitilist kasu pole, siis ei kipu ükski poliitik sinna raha andma ega ameti tegevust luubi alla võtma.

Nii on terviseamet just nii tugev, kui tugevaks on poliitikud ta loonud. Seega, kui vastutusest rääkida, siis kerkib ametnike vastutuse asemel pigem poliitilise vastutuse küsimus. Ei tasu küsida, milline on poliitikute vastutus omaenda kriisiaegse otsustusvõimetuse eest, aga kas riik enne viirusekriisi puhkemist üldse teadis, mida ta terviseametilt eeldab? Kas näiteks kaitsevahendid olid varumata, sest seda unustati teha või ei pidanud riik sellist väljaminekut mõttekaks, sest seni polnud ju maske suures koguses vaja läinud?  

Üsna lühinägelik oleks alustada terviseametis suurpuhastust kriisist väljumise ajal, lastes ametnikud ja spetsialistid lahti või pannes nad rahvavaenlastena kinni ning olla sügisel võimaliku uue viirusepuhangu künnisel seisus, kus ametil pole isegi sellist pädevust nagu praegu. Terviseameti tugevdamine oma ala spetsialistidega on iseasi, sest nagu kriis näitas, neist meil puudust ei ole.

Ja vaadata tuleb laiemalt, sest viiruse tagasituleku korral pole küsimus mitte üksnes maskivarus, hingamisaparaatides ja korralikus statistikas, vaid ka meie majanduse võimes uuele kriisile vastu panna. Sestap tasub juba praegu hoopis küsida, millised pikaajalised rahandus- ja majandusmeetmed on riigil välja töötatud, et neid sügisel või talvel vajadusel kasutada.