Keha

Lugu ilmus ajakirjas Tiiu

Jämesoolevähki põdenud naisest sai toitumisterapeut: ma ei julgenud kedagi usaldada, otsustasin ise õppida 

Liisi Seil, ajakiri Tiiu, 20. mai 2020, 11:56
Kaia õpetab inimestele, kuidas ise tervislikke valikuid langetada, mitte ei kirjuta neile ette kindlat menüüd.Foto: Rauno Vahtre

Kuus aastat tagasi elas Kaia Palumaa (49) töörohket ja sportlikku elu ning haaras lõunasöögiks sageli vaid tahvli šokolaadi. Kuni tuli raske haigus. Nüüd on Kaia õppinud toitumisterapeudiks ja oskab anda teistelegi nõu, kuidas tervislikult süüa.

Kaia meenutab oma eelmist elu kerge muigega, sest näeb praegu väga selgelt, kui hoolimatu ta enese vastu oli. Toit ja tervise hoidmine ei olnud Kaiale tähtsad, sest tema tähelepanu hõivas töötamine vastutaval ametikohal. „Olen alati olnud kerge töönarkomaan,“ tunnistab tallinlanna.

Kaia on õppinud Eesti Põllumajandusülikoolis aiandust ning kogu elu tegelenud kaubandusega, kus on ka aiandusel kandev roll. Pärast kõrgkooli sattus ta tööle aiakaupade hulgimüügifirmasse Schetelig. Viis aastat hiljem liikus ta firmasse Ehitus Service, mis muutis oma nime Bauhof Groupiks. Töö kõrvalt kaitses ta magistrikraadi EBSis.

Kaia töötas viisteist aastat Bauhofi ostudirektorina. Tema osakond, kuhu kuulus ligi kolmkümmend inimest, tegeles kaupluste sortimendi, väljapanekute ja arendustööga. Töö oli väga huvitav, kuid ka pingeline ja stressirohke. „Kaheksa tunniga päevas ei saanud seal midagi tehtud,“ tõdeb endine juht.

Töö ja pereelu kõrvalt tegi Kaia ka üle keskmise sporti ja oli ideaalkaalus. „Suusatasin ja jooksin, tegin 4–5 korda nädalas rühmatreeninguid, eriti meeldisid rasked jõutreeningud,“ loetleb naine. „Ei saa öelda, et oleksin sellega oma stressi maandanud, sest trennis tekkisid uued pinged – kogu aeg oli vaja saada kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.“

Joogatunnid ja mediteerimine olid Kaiale vuuduu-värk, nagu ka see, kui keegi pidas dieeti. „Ma ei saanud neist üldse aru. Ütlesin: mis teil viga on – liikuge rohkem ja sööge, mida tahate!“

Eriti armastas Kaia magusat. „Mul oli ju vaja kogu aeg mõelda, päev koosnes pidevatest koosolekutest ja läbirääkimistest. Energia saamiseks tarbisin kiireid süsivesikuid, mis tõstsid kohe veresuhkrut. Siis aga kukkus veresuhkru tase kiiresti alla ja saabus uus isu,“ selgitab endine ostudirektor. Tema töölauasahtlis oli alati šokolaadi, sefiiri ja komme. Soolane toit jäi sageli söömata ja maiustused moodustasidki kogu päevase menüü. Kehakaalu poolest võis ta seda endale lubada.

Edasi lugemiseks: