Harri Rondo (keskel) ning talle neeru siiranud arstid Peeter Dmitriev (vasakul) ja Aleksander Lõhmus käisid oma kogemustest rääkimas Pärnu keskraamatukogus elundidoonorluse teemaõhtul.Foto: Liisi Seil
Uudised
7. juuli 2020, 13:03

Lugu ilmus märtsis ajakirjas Tiiu

ELUNDIDOONORLUS: kas tasub karta? Või hoopis aidata?

Elundidoonorlus on üllas ja hädavajalik. Ent kas võib juhtuda nii, et kui inimene on andnud nõusoleku oma elundite surmajärgseks loovutamiseks, siis võivad arstid teda meelega veidi hooletumalt ravida, et vajalikke organeid kiiremini kätte saada?

Just selline on üks hirm ja müüt, mis imbub inimeste kõnelustesse, kui tuleb jutuks surmajärgne elundite loovutamine ja selle kohta tahteavalduse täitmine.

On ju elundidoonorlus andnud rikkalikku ainest põnevusfilmidele, kus organitega kaubitsemine on levinud. Kas mäletate 1978. aastal linastunud Ameerika filmi „Kooma“, kus säras 34aastane Michael Douglas? Peategelased sattusid müsteeriumisse, kus hea tervisega patsiendid jäid pärast lihtsat operatsiooni koomasse. Lõpuks paljastati kuritegelik organitega kaubitsemise skeem.

Filmid ja müüdid ei pruugi aga igal juhul tõsielu peegeldada. Tartu Ülikooli kliinikumi uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarstid-õppejõud Peeter Dmitriev ja Aleksander Lõhmus on juba üle 40 aasta ühise meeskonnana neerusid siiranud ja ütlevad, et nii need asjad ei käi.

„Kõikvõimalike riikide seadusandluse üks punkte on see, et arstid, kes ravivad potentsiaalseid doonoreid, ja need, kes elundeid siirdavad, ei tohi kattuda – et ei tekiks huvide konflikti,“ selgitab Dmitriev. „Iga neurokirurg või intensiivraviarst on huvitatud sellest, et inimene paraneks ja jääks ellu. Iga patsiendi surm on arsti isiklik kaotus. Kahtlused, et doonoreid kuidagi produtseeritakse, ei ole õigustatud,“ kinnitab ta.

Aleksander Lõhmus lisab, et surmajärgne doonorlus tõuseb päevakorda alles siis, kui haigel on diagnoositud ajusurm – seisund, kus inimese aju on lootusetult hävinud. „Alles siis on intensiivraviarstil õigus digiloost järele vaadata, kas inimene on teinud sinna märke, et on nõus oma organeid siirdamiseks loovutama. Meie, kes me elundeid siirdame, seda infot ei näe,“ sõnab doktor.

Peeter Dmitrievi sõnul põhinevad Eesti seadused eeldatava nõusoleku printsiibil. „Me eeldame, et inimestel ei ole midagi selle vastu, et pärast lahkumist nende organeid siirdamiseks kasutatakse. Aga sellest hoolimata soovime alati teada, kas inimene on oma eluajal sellega nõus olnud. Siis annabki infot tema digiloosse tehtud märge,“ selgitab doktor. Paraku ei ole märke tegemine veel laialt levinud – oma tahteavalduse on allkirjastanud alla ühe protsendi Eesti rahvastikust.

„Kui märget ei ole, siis küsivad intensiivraviarstid lahkunu lähedastelt, mida inimene on elu jooksul doonorlusest arvanud. Nii kriitilises situatsioonis üldiselt ei valetata – teades, et nende lähedane on olnud nõus, seda ka öeldakse,“ ütleb Dmitriev. „Aga sugulased võivad selle protsessi ka lihtsalt blokeerida ja keelduda koostööst. Ehkki Eesti seaduse järgi pole vaja sugulaste nõusolekut arvestada, ei ole meil lähedaste vastuseisu korral kunagi selle protsessiga edasi mindud.“

Niimoodi on loobutud umbes kolmandikust võimalikest organitest, mis oleks võinud päästa kellegi elu. Aga näiteks praegugi ootavad Eestis mõne elundi või koe siirdamist 66 raske elundipuudulikkusega inimest.

„Seepärast ongi väga oluline täita oma tahteavaldus ja doonorikaart, mis kinnitavad arstidele teie soovi. Sama tähtis on rääkida sellest oma lähedastega, et teaksite üksteise arvamust elundite loovutamise kohta,“ rõhutab Aleksander Lõhmus.

Kõrtsmik kolme neeruga

Hea näide selle kohta, et siiratud elund võib inimesele juurde anda aastakümneid täisväärtuslikku elu, on Pärnu legendaarne kõrtsmik Harri Rondo (72). Kakskümmend aastat tagasi uue neeru saanud mees ei ole oma raviarstide Dmitrievi ja Lõhmuse puhul kiidusõnadega kitsi. Ta tahaks südamest tänada ka doonorit ja tema omakseid, kui see vaid võimalik oleks.

„See algas 1996. aastal. Jalad läksid paiste, käia õieti ei saanud,“ kirjeldab mees kriitilisi aegu. Ta oli siis 49aastane ja pidas Pärnus Hommiku tänavas populaarset City pubi. Vahel oli ta tundnud seljas valu, kuid pidas seda tavaliseks nähtuseks.

„Pärnu tohtrid vaatasid mind ja andsid siis saatekirja Tartusse. Seal tehti igasugused analüüsid ja uuriti. Öeldi, et neerud ei tööta. Siis sattusingi nende tohtrite juurde,“ viitab ta oma raviarstidele Peeter Dmitrievile ja Aleksander Lõhmusele.

„Neli aastat käisin Pärnus dialüüsis. Kaks korda ütlesin hirmuga siirdamisoperatsioonist ära, aga kolmas kord ei saanud enam öelda, sest dialüüs hakkas südant rütmist välja lööma,“ kirjeldab mees oma läbielamisi. 

„Ühel hetkel tohtrid helistasid, et nüüd teeme ära. Oh, mul lõi pea nii tühjaks, et ei osanud midagi öelda. Küsisin kodustelt ja sõpradelt. Nemad ütlesid, et proovi ära. Siis võtsin kätte ja olingi nõus. Nii see läks!“

Tänavu 6. juulil saab sellest operatsioonist 20 aastat. Esialgu oli mehel muidugi hirm, et siiratud neer ei pruugi õigesti tööle hakata. Praegu ei pane Rondo aga igapäevaseid toimetusi tehes enam tähelegi, et peale kahe enda neeru on tal veel kolmas, siiratud.

„Algul hoidsin söögiga tagasi, kuid nüüd söön kõike, mida soovin. Ja käin iga paari kuu takka Tartus doktor Lõhmuse juures kontrollis,“ jutustab ta. 

Ainult alkoholi pole Rondo pärast neeru siirdamist kordagi tarvitanud. „Ma polnud ka varem suur alkoholi tarbija,“ märgib ta. „Aga tablette võtan peoga, nii hommikul kui ka õhtul, kõik need 20 aastat. Korra sai isegi Tartus magu ravitud,“ nendib patsient, kuid saab selle peale doktor Lõhmuselt märkuse, et neerudega seotud rohi on neist ainult üks.

„Ainuke kord, kui läksin paanikasse, oli siis, kui reisisin Hispaaniasse ja see kõige tähtsam rohi jäi koju,“ meenutab Rondo üht keerulist seika. „Siis olin väga segaduses. Helistasin Tartusse tohtritele ja sealt öeldi, et mine ja küsi haiglast. Läksin haiglasse, kuid rohtu ei saanud! Aga apteegist anti see mulle ilma retseptita.“ 

Doktor Lõhmus kommenteerib, et õnneks oli Rondo reisinud just Hispaaniasse, mis on tuntud oma siirdamise aktiivsuse poolest. Mõnel muul maal poleks tema mure nii kergelt lahenenud.

Tänada saab mõtetes

Uue neeru saanud Rondo tõdeb, et kui ta teaks, kelle organ talle siirati, siis ta kindlasti tänaks selle inimesi sugulasi. Aga neid andmeid talle ei öelda, nii nagu ka kõigile teistele uue elundi saanud patsientidele.

„Inimesed küsivad seda ikka, aga võin vaid öelda, kas doonor oli mees või naine ja milline oli tema vanus,“ selgitab Aleksander Lõhmus.

„Meie seaduse järgi ei või doonori ja retsipiendi (saaja – toim) andmed seguneda,“ selgitab Peeter Dmitriev. „Selle üle on palju arutatud. Kindlasti on palju inimesi, kes tahavad tänada perekonda, kes teda aitas. Aga inimene on nõrk. Samahästi võib see teine perekond küsida raskel hetkel, et näed – sa said meie lähedaselt kingituse, aga nüüd võiksid aidata meid. Selle välistamiseks on kehtestatud anonüümsus.“

Siinkohal jõuamegi järgmise müüdini, mille kohaselt arvatakse, et jõukamad inimesed saavad organeid kiiremini neid raha eest ostes. Arstid rõhutavad: Eesti elundite ja kudede siirdamise seaduse üks tähtsamaid punkte on see, et kehtib ainelise kasu keeld. 

Just seepärast peavad ka need, kes on juba eluajal valmis oma neerust loobuma, läbima psühholoogilise analüüsi. Niimoodi tehakse kindlaks, et annetus ei ole seotud rahalise tasuga, vaid tuleneb inimese siirast soovist oma lähedast aidata. Seaduse järgi võib Eestis elusdoonoriks olla vaid patsiendi geneetiline sugulane või temaga emotsionaalselt seotud inimene.

Peeter Dmitriev tõdeb, et surmajärgne doonorlus ja elusa inimese organite loovutamine on muidugi kaks täiesti erinevat asja, kuid elundit ootava patsiendi seisukohalt on need võrdselt tähtsad. Praeguseks on Tartu Ülikooli kliinikumis tehtud umbes 1300 neeru siirdamist ja neist 132 on pärit elusdoonorilt.

Mõnes maailma riigis on enda neeru müümine muidugi võimalik. Ka Dmitriev on 1990. aastatel saanud telefonikõnesid, milles inimesed pakkusid oma elundit müügiks. „Üks Lasnamäe naine tahtis saada neeru eest 16 000 krooni, et üürivõlad kustutada. Kõige kõrgema hinnaga helistaja soovis organi eest saada 450 000 krooni,“ meenutab Dmitriev. Oli veel „viisakaid“ helistajaid, kes ütlesid, et nad võivad hankida siirdajatele organeid, kui vaid hinnas kokkuleppele jõutakse. 

Tänapäeval tohtrid selliseid kõnesid enam ei saa. „Meie organidoonorluse süsteem on nii läbinähtav, et kui me midagi kahtlast oleks teinud, siis ei istuks me siin,“ kinnitab Aleksander Lõhmus.

Vanusepiiri enam pole

Seda, kas inimene sobib uue neeru saamiseks, otsustab arstide konsiilium. Praegu on Eestis umbes 400 neerupuudulikkusega haiget, kes käivad hemodialüüsis, kuid paljudel neist pole lootustki siirdamise ootelehele jõuda. Sellele tõmbavad kriipsu peale näiteks rasked kaasuvad haigused ja nõrk toonus. 

Kolmekümne aasta taguse ajaga võrreldes on aga vanemaealiste šansid tunduvalt suurenenud. Peeter Dmitriev meenutab, et tema arstikarjääri algul võeti neerusiirdamine ette vaid kuni 45aastaste inimeste puhul. Praegu siirdamisel vanuse ülempiiri polegi, vanim neeru saaja on olnud 78aastane. Peaasi, et tema üldine toonus oleks hea!

„Meie koesobivuslabor annab väga täpseid soovitusi, kellele doonori loovutatud organ kõige paremini sobib,“ kinnitab Aleksander Lõhmus. Tänu sellele on ka järjest vähem ebaõnnestumisi. Vahel siiski juhtub, et neer ei hakka eri põhjustel vastuvõtja organismis tööle ja see tuleb uuesti eemaldada, kuid surmajuhtumid on jäänud minevikku.

Harri Rondo ütleb oma kogemuse põhjal, et neerusiirdamise ees ei ole vaja hirmu tunda. Sama veendunult kutsub ta kõiki üles vormistama oma tahteavaldust selle kohta, et ollakse nõus oma elundeid surmajärgselt loovutama. 

Rondo on ka ise valmis olema doonor. Tõsi, tema neeru rohkem doonororganina kasutada ei saa, kuid mees on lahkelt nõus, et tema süda, maks ja koed võiksid sobivuse korral päästa mõne inimese elu.

Tahteavaldus. Kuidas saate näidata, et soovite olla elundidoonor

- Rääkige lähedastega elundidoonorlusest ja oma seisukohast.

- Täitke doonorikaart ja pange see enda asjade hulka või rahakoti vahele, kust see on kergesti leitav.

- E-tahteavalduse täitmiseks minge leheküljele www.digilugu.ee, valige menüüst tahteavaldused, märkige oma otsus ja kinnitage see digiallkirjaga. Allkirjastatud tahteavaldust saate alati muuta, kuid siis tuleks sellest rääkida ka lähedastele.