Keha

Kaalust alla! Õhtustest saiakestest loobumine aitas kaotada 25 kilo 

Aive Antsov, ajakiri Tiiu, 26. juuli 2020, 10:26
Mati sörgib tihti Tartu linna piirini ja tagasi, kokku 20–25 kilomeetrit.Foto: Aldo Luud
„Vaatasin ühel hommikul peeglist, et mul on liiga palju polstrit seljas,“ naeratab muhe pottsepp Mati Malm (55), kes seepeale võttis kätte ja vabanes seitsme kuuga 25 kilost. Oma uues, 81–83kiloses kaalus on ta püsinud juba üle viie aasta.

Minu puhul käib ajus klõps ära, tõdeb tegus tartlane Mati. „Kui olin ahelsuitsetaja, loobusin ühel hommikul sigarettidest. Kohvi joomise jätsin, kui mul läks seda kolm liitrit päevas. 2007. aastal lõpetasin alkoholiga.“  

Uueks alguseks on inimesel vaja mentaalselt valmis olla. Matit on aidanud mõtteviis, et loobub kaheks nädalaks ja vaatab, mis elu toob. „Uksed on olnud veel lahti, kuid kui enesetunne paraneb, saab kahest nädalast palju pikem aeg,“ muheleb mees. 

Start spordipoest

Allavõtmist alustas Mati sporditarvete poest. Ostis tossud ja hakkas sörkima. „Mis sellest, et paarkümmend aastat polnud seda enam teinud,“ ütleb ta. „Esialgu võtsingi rahulikult.“

Mati elab 12 kilomeetrit linnast väljas ja sörgiraja leidmine oli lihtne, tuli vaid minna oma kodust kruusa- ja asfaltteid pidi linna poole. Alguses ta kõndis 5–6 kilomeetrit, hiljem juba sörkis tihti linna piirini ja tagasi, kokku 20–25 kilomeetrit. „Iga päev nii palju kokku ei tule, pingutan sisetunde järgi. Sügise poole, kui on ikkagi pikk tööpäev ega viitsi, siis veremaitset ka suhu ei taha ja piirdun vahel viieteistkümnega.“

Mati lisab, et ta polegi tulemuste mõõtmist eesmärgiks seadnud: „Spordikella mul ei ole, aega ei vaata. Kui keha tunneb, et võiks ja aega on, siis jooksen. Või kui teen füüsilist tööd ja keha saab rutiinse koormuse kätte, siis võtan seda kui trenni. Kui vähegi aega, teen ka hommikuti harjutusi.“

Uued naudingud toidulaual

Samuti ei ole Mati viitsinud endale erimenüüd koostada. „Söön tavatoitu, ent tõin õhtuse söögikorra varasemale kellaajale. Varem meeldis mulle õhtuti endale midagi head lubada, ostsin pärast tööpäeva kohvikust saiakesi kaasa ja maandusin teleka ette,“ räägib ta. „Minu puhul avaldas mõju just selle rutiini katkestamine. Menüü jälgimisega ei tasu lolliks minna, aga õhtul hoidu rammusast magusast, on minu uus deviis.“

Söögitegemine meeldib Matile ja ta leiab, et ideaalis võiks toidud ise teha. „Aga kui olen objektil tööl, ei paki ju sööklas oma nurgakeses toidukorvi lahti. Siis ikkagi loon endale valiku, mida reaalsus pakub.“

Mati on märganud, et viie aastaga on menüüsse juurde tulnud eri kombinatsioonides hautatud ja praetud köögivilju, vaid frititut on ta vähemaks tõmmanud. Jätkuvalt sööb ta igasugust liha, mis on vaheldumisi kalaga ta lõunamenüüs vähemalt kolmel-neljal päeval nädalas. Kartulit on taldrikul aga aastatega aina vähem, samuti spagette ja muud pastat. 

Vajaliku teravilja saab kätte täisteratoodetest ja seemneleibadest. „Näiteks hommikul on mul valikus täisterajahuomlett tomati ja paprikaga. Paprikat söön päris palju ja vaieldamatu lemmik tšilli käib peaaegu iga toidukorra juurde. Tšillit mul kohe kulub, seda võiks nimetada tšillisõltuvuseks! Soolase sisse sobib, magustoitu sobib. Jäätisele tšillipipart peale puistata – nämma!“

Lemmikjook on seega loomulikult tšillikakao. „Just isetehtud, mitte aparaadist timmitud. Mulle meeldib Fazeri kakao, teen seda veega pooleliitrise kruusitäie, lisan 1–2 tilka dōTerra piparmündiõli ja vaba käega tšillipulbrit. Reeglina joon seda hommikuti, ent mitte iga päev.“

Vett Mati ohjeldamatult ei joo, aga rohelist teed läheb päevas terve liiter. 

Magusast ei pea täielikult loobuma

Magusast mees täielikult loobunud pole, aga sööb seda minimaalselt ja õhtuti väldib. Klassikaline sai ja teised valgest jahust tooted on ajapikku menüüst peaaegu välja jäänud. „Vahel luban endale võisaia, aga õlis keedetud sõõrikutest hoidun. Kui, siis söön üheainsa ja lasen selle teadlikult kõhust läbi, mitte ei lähe õhtul sõõrikutaldrikuga teleka ette. Kui korra üle piiri lähen, võtan kohe ka vähemaks.“

Üldiselt suudab Mati poes edukalt koogiriiulitest eemale hiilida. Vähemalt Eestis, sest erand on välismaa, eriti saksa kultuuriruum. „Seal nad küpsetavad nii hästi, et sarvesaiadest ja kondiitritoodetest ei saa mööda,“ tunnistab ta. 

Liigesed on rõõmsad

Esimene kümme kilo läks mängeldes. „Ei olnud küsimust ka! Oli suvi, mul oli tihe töögraafik ja paralleelselt jooksin. Keha oli rõõmus ja kilod kadusid.“

Viie aastaga on Mati enesetunne palju paremaks läinud. „Kuule, kui kogu aeg kõnnid ringi nagu mingi seljakott seljas, siis ilmselgelt on ju ebamugav!“ möönab ta. „Põlvevalu on vähenenud, liigesehäda peaaegu olematu. Võib-olla on see seotud ka iganädalase joogatunniga, kus pikemat aega käin, aga liigesed on ikka selle üle rõõmsad, et kilosid kaasas kanda on vähem. Liikudes ei väsi enam nii ruttu.“

Mati on ka harvem haige. Kui viimati tehti EKGd, siis kiideti, et näitajad on uskumatult head.

Mati eluviis on aktiivne ja pole ohtugi, et ta need 25 kilo tagasi korjaks. „Just tulemuse hoidmine on tase!“ leiab ta.

Mati sai, kuidas mina ei saa!

Mati eeskujul on teisedki kaalust alla saanud, asutatud on isegi omavaheline miinus 25 kilo klubi. „Suuremas ringis ei ole ma õpetanud kedagi, aga need, kes on mind kõrvalt jälginud, on samuti oma harjumused, menüü ja liikumise üle vaadanud. Et kui Mati sai, kuidas siis mina ei saa!“ räägib ta. 

Mehe sõnul saavad põhijamad alguse sellest, et päeval süüakse jooksu pealt ja enne magama jäämist võetakse viimast. „Mehine söök tuleb süüa hoopis lõunal ja õhtul sellest hoiduda,“ teab ta. 

Kuigi kaalualandamise põhitõed on liigagi läbi korrutatud, need ikkagi aitavad, kui neist mingitki moodi kinni peetakse. „Normaalne toitumine ja ikkagi liikumine, liikumine, liikumine!“ tõdeb Mati. „Kes on end kätte võtnud, on ka kaalust alla saanud.“

Oma arusaamu Mati kellelegi peale ei suru. „Maailm on erinevatest inimestest kokku pandud, igaühel on oma harjumused ja õnnestumise retsept on puhtalt individuaalne. Kes on hakanud jalgrattaga sõitma, kes sörkima, kes käib ujumas. Põhiasi, et inimene ise ennast hästi tunneb.“