Aasta aega tagasi pani vähiravifond õla alla Kehtna vallas elava 26aastase Signe sarkoomiravile. Naisel oli paar aastat varem avastatud kõhust 8sentimeetrise läbimõõduga tuumor kõhuaordi ja selgroolüli vahel. Ta oli selleks ajaks läbinud juba mitu operatsiooni ja keemiaravikuuri.
Haiguse tõttu soovitasid arstid Signel katkestada 20nädalase raseduse, kuid ta sünnitas soovitusele vaatamata 2017.aasta sügisel terve ja tubli poja.
Arstide jõupingutused ei kandnud siiski vilja ning peagi oldi sunnitud tõdema, et kasvajat Signe organismist kätte ei saa.
„See oli kui hoop kõhtu, endalegi ootamatult pisarad voolasid. Ei saanud ju olla nii, et ma ei näe oma lapsi kasvamas. Et ma ei saa neid enam kunagi kallistada. Ma ei saa enam kunagi puhuda ja musitada ära valu. Ei saa enam anda lubadust, et ma olen alati nende jaoks olemas. Nutsin ja magasin rahustite mõju all,” tunnistas Signe.
2019.aasta sügiseks jäid ravivalikud ahtaks ja Signe ainsaks õlekõrreks sai ravim, mis maksab 2400 eurot kuus ja mida Haigekassa ei kompenseeri.
Siin tuli naisele appi vähiravifond.
"Haigus on olnud meie perele kirjeldamatult raske. Oleme tänulikud iga päeva ja hetke eest, mil oleme saanud olla koos. Me kõik elame seda erinevalt läbi. Me proovime iga päev ennast kokku võtta, et olla teineteisele toeks ning õnnelikud. Kuid selle tugevuse taga on ka palju pisaraid, palju kurbust, hirmu. See murrab mu südame iga kord, kui mu laps ei julge enam välja minna, vaid valvab oma ema. See murrab mu südame, kui mu laps nutab kramplikult minu küljes, kartes mu lahkumist.
See murrab mu südame, kui ma näen, kui raske on mu haigus mu lähedastele. Seda enam ma tunnen, et ma pean olema tugev, mitte ainult enda jaoks, vaid nende jaoks samuti. Nad on osa minust,” kirjeldas Signe toona.
Paraku oli juba mõne kuu möödudes selge, et ka "viimase õlekõrre" ravim ei anna loodetud tulemust agressiivse kasvaja pidurdamiseks.
Sel momendil kirjeldas Signe oma tundeid nii:
"Kevadel, kui mulle räägiti, et haigus on taas pead tõstnud ning on võimalus Saksamaa uuringust abi saada, valdasid mind erinevad emotsioonid. Hirm, lootus, mure, õnn.
Ja kui palusin inimestelt abi, et saada kokku raha selle uuringu jaoks, kuhjus veel enam emotsioone. Positiivseid, sest see läks ju meil suurepäraselt. Ja ma hoidsin sellest tundest kümne küünega kinni. Ma ei kavatsenud lasta lootusel minna, ega negatiivsetel tunnetel ligi tulla.
Muidugi igapäevaselt olid omad mured ja probleemid, kuid suurt pilti need ei mõjutanud.
See on lootuse tunne. Ja see on midagi, mida Kingitud Elu fond inimestele pakub. Mitte ainult haigetele, ka nende lähedastele. See ei haava mitte ainult haiguse kogeja hinge, vaid ka nende hingi, kes on tema ümber. See on vaimselt veel suurem lahing ja ilma kõigi toetuseta on seda väga raske teha.
Sügisel alanud eksperimentaalne ravi, mille sain Kingitud Elu fondi ja annetajate abiga, oli üks tänuväärne kogemus. See ei olnud nii, et fond maksis ravimi kinni ja me lihtsalt läksime igaüks oma teed. Ei. Nad tundsid muret, hoidsid ühendust ja tegid meie hingele pai. Sama ka annetajatega, kes kinkisid lisaks elu võimalusele ka palju muud meile.
Ma tõesti südamest tänan KÕIKI toetajaid! See on midagi imelist, mis Teie kingitus inimestele tagasi annab.
Praeguseks on mu ravi läbi saanud ning paraku oleme arstidega pidanud leppima, et rohkem me ei kohtu, kuna ravim ei toiminud. Nad ei saa mind rohkem aidata.
Aga.. See ei tähenda, et ma oleks lootuse kaotanud.”
Signe suri möödunud laupäeval. "Saime talle kinkida natuke lootust, kahjuks ei palju enamat..." kirjutab vähiravifond oma Facebooki-lehel.
Kaastunne lähedastele!
Kommentaarid