EESTLASTE VAIMNE TERVIS: macho jaoks on hingehädadest rääkimine endiselt nõrkuse märk

Elu jooksul kogeb vaimse tervise probleeme iga teine inimene ning arvatakse, et aastaks 2030 on vaimne tervis kujunenud suurimaks rahvatervise probleemiks maailmas. Konverentsil räägiti väljakutsetest ning arutleti selle üle, kuidas vaimset tervist toetada ja parandada.

Eestil on arenguruumi

Tervise Arengu Instituudi (TAI) tehtud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt on viimasel kümnendil noorte vaimse tervise probleemid kasvutrendis. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise esindaja Hedvig Madisson märkis, et kuigi viimase 20 aastaga on Eestis üldine vaimse heaolu pilt paranenud, on siiski murekohaks, et alaealised ei saa ilma vanema loata minna psühhiaatri juurde. „Noore jaoks ei ole abi leidmine kõige kergem. Minu arvates saaks areneda arusaadavama ja lihtsama süsteemi poole, kus noor leiaks endale vajaliku info ja suudaks edasi minna sinna, et paraneda,“ sõnas ta.

Sotsiaalminister Tanel Kiik nõustus, et Eestil on arenguruumi, sest paljud tervisenäitajad ja abi kättesaadavus illustreerivad riigis olevat ebavõrdsust. „On perekondi, piirkondi, kus vaimsest tervisest rääkimine on nõrkuse tunnus. Selline macho-kultuur, kus igaüks peab ise hakkama saama,“ tõi ta näite ja lisas, et sageli vaimse tervise probleeme eitatakse või sildistatakse. Ministri sõnul on vaimsed mured ja haigused vähemalt sama olulised kui füüsilised vigastused.

Eesti Haigekassa juhatuse esimees Rain Laane nentis, et kui on häälekaid ja vaikseid patsiente, siis vaimse tervisega hädas olijad jäävad viimasesse gruppi. „Ei tule abi otsima ja kannatavad ära. Meil on vaja anda inimestele nõu, kuidas oma murega edasi minna. Kõik ümberringi peaksid oskama vaimse tervise muresid märgata,“ sõnas ta. 

Mis on suurimad väljakutsed?

Eesti inimeste vaimsest tervisest andis ülevaate Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask. „Vaimne tervis on oluline üle terve inimese elukaare, kuid igas etapis on kohanemisele oma väljakutsed. Praegu jääb andmetest silma, et keerulisem on olukord noortel täiskasvanutel,“ selgitas ta.

Suitsiidi teinute hulk on aastatega langenud. Mehed teevad suitsiide endiselt rohkem kui naised, ent viimaste aastatega on selles osas erinevus sugude vahel vähenemas.

Sisask võttis Eesti elanikud ette vanusegruppide kaupa. 15–18aastased jagunevad tema sõnul põhiliselt kahte äärmuslikku gruppi. Suitsiidirisk on väike neil noortel, kellel on perekonna ja sõpradega kõik korras. Suitsiidirisk on palju kõrgem noortel, kes on pärit majanduslikult halvemini kindlustatud peredest või kelle kodus on peresuhted täiesti sassis. Viimase grupi noored põevad sageli depressiooni, neid kimbutavad tihti unehäired, nad tarbivad liiga palju meediat ja on istuva eluviisiga. 

Täiskasvanute mured on Sisaski sõnul palju majanduslikuma taustaga. Töötus on üks tegur, mis vaimset tervist kahjustab. „Depressiooni prognoosivad madalam haridustase, sissetulek ja tööalaste oskuste pagas,“ selgitas ta ja lisas, et täiskasvanutest kannatavad vaimse tervise häirete all peamiselt naised. Sisask märkis, et täiskasvanute seas mängib rolli ka üksindus. Suurem tõenäosus depressiooni sattuda on neil, kes on üksikud, lahutatud või lesed.

Mure üksinduse pärast jätkub ka kõige vanemate elanike seas, kelle jaoks on see suurim vaimse tervise kahjustaja. „Üksildaste hulgas on palju neid, kes on depressiivsed ja mõtlevad suitsiidist. Eakate puhul paistab silma ka see, et mida vanem on inimene, seda vähem ta märkab enda juures depressioonimärke. Samas vananedes on depressiooni tõenäosus aina kõrgem. Nii et nad ei pruugi isegi aru saada sellest, et nad seda põevad,“ rääkis Sisask.

Olukord Euroopas

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa Regionaalbüroo vaimse tervise programmijuht dr Dan Chisholm sõnas, et kodanike vaimne tervis valmistab muret paljudele riikidele.

„Oleme olukorras, kus paljud riigid on vastakuti nähtamatu vaenlasega. Selle mõju on sageli pikaajaline ja paljud riigid ei ole selle vastasega võitlemiseks valmis. Te võite arvate, et ma räägin praegu koroonaviirusest, aga me saame samamoodi rääkida vaimsest tervisest. See on väljakutse kõikidele riikidele.
Me saame esimese asjana välja tuua, et ühiskonna õitsenguks on vaja, et me kõik oleks 100protsendiliselt hea vaimse tervisega. Samas on Euroopas iga kümnes inimene kimpus vaimse tervise murega, mida ta sageli vaikides kannatab ega ravi. Haigetest saab alla 30 protsendi seda abi, mida ta tegelikult vajab,“ sõnas ta.

Chisholmi sõnul on paljudes Euroopa riikides oma strateegia vaimse tervise hoidmiseks. Nii ka Eestis. Doktori sõnul pole Euroopa eesmärk ainult vaimse tervise hoidmine. Samuti on olulised vaimse tervise probleemidega inimeste õigus ühiskonnas osaleda ning nende stigmatiseerimise ja diskrimineerimise ärahoidmine.

Koroonaviiruse mõju

Chisholm märkis, et koroonakriis mõjutas inimesi vaimselt kolmel moel. Esimese asjana tulid hirm ja stress, mida tekitas viirus kui nähtamatu vaenlane. Järgnes isolatsioon, millega oli paljudel väga raske kohaneda. Kolmas oli koroonakriisi kaudne mõju ehk majanduslangus ja sellega kaasnevad koondamised ja palgalangused. „Täiesti eraldi võiks välja tuua eesliinil töötajad, kes kõige selle stressi keskel kuhjusid töö alla ja riskisid iga päev ise nakatumisega,“ lisas Chisholm.

Praeguses kriitilises olukorras on Chisholmi sõnul vaja kriisile vastu minna kui terviklik ühiskond. Viiruse tõrjumine on kõigi mure. „Selle keskel peaks inimestele õpetama, kuidas suure stressi all end ise aidata ja hoida oma vaimset tervist, juhul kui parajasti abikäsi ei jätku. Esimene samm on enese aitamine ning perelt ja sõpradelt abi palumine. Järgmise sammuna saab abi ka oma töökeskkonnast, trennist jne. Kui see ei aita, siis on võimalik paluda psühholoogilist üldabi, ja alles viimase sammuna saab välja tuua individuaalse ravi, mis vastab spetsiifiliselt häirele,“ soovitas ta lõpetuseks.

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on valmimas vaimse tervise roheline raamat, mis annaks tervikliku ülevaate olukorrast Eestis.