Hea nõu

ARST MESILASMÜRGIST: leevendab hulga tervisehädasid, kuid mõnele on eluohtlik 

Ilmar Särg, 16. september 2020, 07:00
Foto: Vida Press
Mesilastaru on kui looduslik apteek, kus muu hea hulgas on oma koht mesilasmürgil. „Kõige käepärasem on muidugi lasta mesilasel valutavat kohta nõelata,“ ütleb Ilmar Särg, kes on Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud kardioloogia alal. Aastaid mesilasi pidanud arst selgitab, miks mesilane nõelab ja mis kasu võiks inimesel sellest olla.  

Inimesed on mesilastega kokku puutunud oma eksistentsi algusest peale. Kui inimene maakeral askeldama hakkas, olid mesilased juba ammu olemas. Arvatakse, et mesilaste lugu ulatub miljoni aasta taha, homo sapiensi vanuseks loetakse aga vaid 200 000 aastat.

Pikka aega ei teinud inimene ja mesilane teineteisest väljagi. Aga siis leidis inimene, kes hakkas maailma endale sobivaks kujundama, üles puuõõntesse ja kaljupragudesse varjunud mesilased. Toidujahil inimesed rüüstasid mesilaste pesi, said söögiks mett, aga said ka mee varastamise eest nõelata. Nii nagu tänapäeval karudki, kes tarude kallal käivad.

Samal teemal

Mürk on mesilase kaitse

Mesilaste nõelamine ongi evolutsiooni jooksul tekkinud kaitsereaktsioon. Nõelavad vaid õekesed – töölised ja emamesilane. Leskedel nõela ei ole. Emamesilane nõelab ainult konkurenti, teist ema. Töölised, eriti töölistest valvurid, ründavad kõiki, keda perele ohtlikuks peavad.

Mesilase tagakehas on nõelakamber, kus asuvad kaks mürginääret, lihased, mürgipõis ja astel, mis moodustub kahest pisteharjasest. Kui mesilane nõelab, tungib kõigepealt üks pisteharjas naha sisse, seejärel surub mesilane teise harjase ettepuuritud auku, kuid sügavamale. Seejärel tungib sügavamale uuesti esimene, kuni kogu astel on täies pikkuses sees. Lihaste abil pritsib mürgipõis oma sisu välja nõelatu kudedesse.

Apitoksiin on valgumürk, millele nõelatu immuunsüsteem otsekohe reageerib. Tekib valu, paistetus, punetus, kuumus ja sügelus, st lokaalne põletik. Kui immuunsüsteem reageerib üle, tekib anafülaktiline šokk. Histamiini toimel tekib lööve, kõhuvalu, kõhulahtisus, vererõhu langus, lämbumine. See on väga harva esinev reaktsioon, kuid võib lõppeda kiiresti surmaga.

Tavaliselt tekitab nõelamine valu ja nõelatud koht läheb paiste. Paistetus võib kesta mitu päeva. Et see segas ürgsetel aegadel edasist küttimist, kuna jäse oli kange, oli muidugi üks asi. Aga mõnel võis see nõelamine ka valutavale seljale või liigesele tervendavalt mõjuda.

Foto: Sven Arbet / Ekspress Meedia

Paarkümmend nõela

Tänapäeval teame, et mesilasmürk sisaldab fosfolipaasi A ja hüaluronidaasi, mis kuuluvad fermentide hulka, ja melitiini, mis on polüpeptiid.

Fosfolipaas A mõjub närvisüsteemile, vähendab vere hüübimist ja lahustab rakumembraane.

Hüaluronidaas soodustab mürgi tungimist organismi.

Melitiin takistab samuti vere hüübimist, kuid mõjub ka põletikuvastaselt ja stimuleerib organismi immuunsüsteemi.

Melitiin moodustab kuivast mesilasmürgist rohkem kui poole ja on mürgi positiivse mõju põhikandja. Mesilasmürgil on seega põletikuvastane, rahustav, valuvaigistav, halva kolesterooli taset ja kõrget vererõhku alandav toime. On ka antibiootiline ehk mikroobide ja seente vastane toime. Samuti on mesilasmürk tugevalt desinfitseeriv ja mõjub stimuleerivalt kesknärvisüsteemile.

Füsioloogiliselt toimib mesilasmürk efektiivselt väikestes doosides. Kellel ei ole anafülaksiat, võib ilma probleemideta taluda paarkümmend nõela sobivas kohas kehatüvel või jäsemetes, küll aga pole isegi üks nõel hästi talutav näiteks silma ümbruses. Seal võib arenev turse silma kinni paistetada ja turse täieliku kadumiseni võib minna mitu nädalat.

Inimene võib taluda isegi 400–500 nõela, eriti kui ta on mesinik, mürgiga varem kokku puutunud. Mäletan, et kunagi noores põlves, kui isa Ain Särg meie talu põhimesinik oli, kukkus talle sülem pähe. Öeldakse, et sülemimesilased ei nõela, aga juustes nõelavad küll ja kuidas veel. Korjasin ta peanahast umbes 70 nõela välja. Silmad olid isal ta enda sõnade järgi nagu hiinlasel, aga muud halba ta ei tundnud. Ka kõrgem vererõhk läks alla. Hiljem lugesin, et vererõhu ja kolesterooli langetamiseks ongi vaja saada iga päev kümmekond nõela.

Foto: Sven Arbet

Valu, mis võtab valu ära

Kui aga inimene ei taha, et mürk nõelanud mesilase mürgipõiest tema organismi jõuab, peab ta nõela võimalikult ruttu nahast eemaldama. Parim on teha seda küünega astlat eemaldades.

Palju mürki saanud isikutel, enamasti mesinikel, tekib hüperergia. Erilist turset ei tekigi, tekib väike mädavillike torkekohas, mis nädala või paariga paraneb. Oma kogemustest võin öelda, et kui kevadel veel väikegi paistetus sõrmele või käele tekib, siis suve jooksul harjub organism mürgiga edukalt hakkama saama ja nõelast jääb vaid nööpnõelapea suurune paranev mälestus. Aga randmeliigesed või muud haiged kohad enam tunda ei anna.

Foto: Merilin Ulm

Mürgikogumine kurnab mesilasperet

Päris viimastel aastasadadel, kui mesindus on rännanud tarupuudest puutarudesse ja plasttarudesse, on mesilasmürki ka tema ravitoime tõttu korjatud ja temast mitmeid preparaate valmistatud. Eestiski tehti mürgikogumist. Mõned panid mürgikogurid lennulauale – siis enam ükski elusolend saja meetri ulatuses ilma nõelata ei jäänud. Hiljem korjati seda väärtuslikku ollust taru sisse asetatud klaasraamidelt, mille ümber oli keeratud elektrit juhtiv traat. Mesilane sai impulsi – elektrilöögi ja nõelas klaasi, kuhu ta, erinevalt inimese nahast, kinni ei jäänud. Nii kogunes klaasidele kollakas-hallikas-valkjas pulber, mida kraabiti klaasplaatidelt žileti või vastava masinaga kokku. Sisse seda hingata ei tohtinud. Olid mitmed mesinikud, kes peresid selliselt kasutasid ja ainult mürki kogusidki. Väljapaistev mürgikoguja Elvas oli Elmar Lubi. Temale kuulub ka lause: mürgikogumisel on surma lõhn man.

Mürk müüdi Venemaale farmaatsiatehastesse ja minu meelest oli kilo hind kusagil 20 000 rubla kandis. Ühe korraga saadi heal juhul pool grammi kuni gramm kuiva pulbrilist mürki ja siis pidi nädala või kaks vahet pidama. Võrdluseks – ühel nõelamisel eemaldub ühe mesilase mürgipõiest 0,1 kuni 0,5 mg mürki.

Mürgikogumise peredest sai märksa vähem mett kui selliselt kurnamata peredest. Mesilased olid tigedamad, ei jõudnud korjel käia ja neid tuli lisaks sööta. Nii polnud neist peredest saadud mesigi täisväärtuslik, vaid suhkrust saaduga segatud ja sisaldas vähem õietolmu kui tavaline mesi. Aga või neid peresid mee pärast peeti. See oli kõigest kõrvalprodukt.

Nüüdseks on mürgis olevad kolm põhilist komponenti sünteesitud; vaevalt muidu mesilasmürki sisaldavad preparaadid nii odavad oleksid.