Hea nõu

DR VASSILJEVI NÕUANNE | Mis on kooljaluu ja kas see on ka tänapäeval olemas? 

Viktor Vassiljev, 28. oktoober 2020 05:00
"Ammuvanasti, kui hukatud kurjategija surnukeha polnud mingi haruldus, siis usuti, et liigesehädadest saab lahti, kui vastu koolja jäset hõõruda," selgitab dr Viktor Vassiljev sõna "kooljaluu" päritolu. Foto: Robin Roots
„Misasi on kooljaluu? Vanasti oli selline haigus, kas tänapäeval kah olemas?“

Täitsa olemas. Ametlik nimetus on ganglion. Liigesekapsli või kõõlusetupe väljasopistus, tavaliselt käeseljal või randme piirkonnas, aga võib olla ka labajalal.

Samal teemal

Randme piirkonnas on mitmeid kõõluseid, mis ühte otsa pidi käsivarre lihaste, teist otsa pidi sõrmeluude küljes. Kõõlusetupp on libeda vedelikuga täidetud ümbris, mille sees kõõlus liigub. Randme piirkonnas on ka mitu liigest. Kõõlused ja liigesekapslid võivad viga saada trauma ja ülekoormuse tõttu, sellest põhjustatud põletiku tagajärjel tekib kõõlusetupe või liigesekapsli song ning kerkib nähtavale vedelikuga täitunud muhk.

Iseenesest pole ta ohtlik, võib pikapeale kui mitte päris üle, siis tublisti väiksemaks minna, aga kui põletik või ülekoormus kestab, siis ei kao kuskile. Valu puhul võib viinakompressi teha ja määrida kõigega, mis apteeker soovitab, ajutiselt saab abi ikka. Aga kui iseenesest üle ei lähe, siis on kaks võimalust – kas olukorraga leppida, sest ega ta mingi surmatõbi küll pole, või siis kirurgi poole pöörduda.

Esimese korraga võetakse vedelik süstlaga välja. Muhk kaob otsekohe, kuid ei kao selle põhjus, seega võib mõne aja pärast uus kasvada. Kaks, vahel ka kolm korda võib vedelikku välja võtta, rohkem pole mõtet. Põhjus tuleb leida, on see siis vigastus või põletik, ja välja ravida.

Aga kui on kuskile sinna ka armkude kasvanud, siis pole muud pääsu kui lõikus. Operatsioon on patsiendile kerge, kuigi lõikajale paras pusimine. Kahjustatud kõõlusetupe või liigesekapsli osa lõigatakse välja, otsad õmmeldakse kokku, ja ongi kõik.

Millest nimetus kooljaluu – ammuvanasti, kui hukatud kurjategija surnukeha polnud mingi haruldus, siis usuti, et liigesehädadest saab lahti, kui vastu koolja jäset hõõruda. Tänapäeval meetod arusaadavatel põhjustel kasutust ei leia. Veidi värskemast minevikust pärit soovitus – panna kõva pauk haamriga, ei liigitu siiski ei vanarahva tarkuste ega üldse tarkuste hulka. Jah, kunagi oli oskajaid, kes puuhaamriga, väga täpselt sihitud ja doseeritud löögiga, suutsid vea parandada, aga eks need oskused olid ka omandatud rohkete eksituste ja vigade hinnaga.