Foto: Hannes Dreimanis
Eesti uudised
2. november 2020, 13:08

Sass Henno: psühhiaatrilise abi õigus lastele on inimlikkuse, mitte poliitmängu küsimus (4)

Kirjanik Sass Henno tegi sotsiaalmeedias poliitilise avalduse, milleks andis tõuke täna Eesti Päevalehes ilmunud artikkel, kuidas EKRE peab maailmavaatelist võitlust psühhiaatri juurde soovivate lastega. "Ja ükskõik, milline on su poliitiline maailmavaade - psühhiaatrilise abi õigus lastele on inimlikkuse, mitte poliitmängu küsimus. Võtke ennast kokku, otsustajad," kirjutab Henno. 

Õhtuleht avaldab Sass Henno avalduse muutmata kujul autori loal. 

Poliitiline avaldus: Iga täiskasvanu, iga poliitik, iga kirikutegelane, kes tahab keelata lapsele vanema loata psühhiaatrilise abi on vägivallatsejaid, vägistajaid, intsesti-vanemaid ja koolikiusajaid toetav lihtsameelne.

Lapsed vajavad psühhiaatrilist abi SAGELI JUST TÄNU NEILE VANEMATELE. Need on kas lollid või kurjad inimesed, kes arvavad, et alati oskavad vanemad olla lapse poolt. Ei oska. Koduseinte vahel pannakse toime väga palju jõhkraid kuritegusid. See jutt, et laps peaks arsti juurde jõudma ainult vanemaga, välistab igasuguse võimaluse, et laps, keda vanem väärkohtleb, saaks selle loa.

Mõelgem neile juhtudele:  

1. VANEM, KES ON HAIGUSE PÕHJUSTAJA: Vanemad võivad olla enda meelest armastavad ja head, aga lapsele põhjustada sügavaid traumasid, teda alandades, lüües, mõnitades, ja laps võib vajada seetõttu psühhiaatrilist abi. Lisaks vähendaks see veelgi võimalust, et välja tulevad peresisesed vägistamisjuhtumid, mida täna teadlikkuse kasvades lapsed juba ise ära tunda oskavad, ja teavad, mis on mäng, massaaž ja meie väike saladus, ja mis on kohe kindlasti vale käitumine täiskasvanu poolt.

2. VANEM, KES ON HÄBIPÄRAST KEELDUJA: Vanemad sageli häbenevad rääkida probleemidest, ega pöördu ka oma muredega arsti juurde - seetõttu on reaalsed olukorrad, kus vanemad on KEELANUD psühhiaatrilist abi vajaval lapsel arsti juurde minna, sest see ei sobi nende "hea mainega" kokku. Mõistmata, et armastav käitumine on abi võimaldamine, mitte takistamine.

3. VANEM, KES ON HEA AGA RUMAL: Vanematel puudub haridus ja mõistmine kliinilistest haigustest. Kuna nende ajal ei diagnoositud psühhiaatrilisi häireid, on paljud "head ja armastavad" vanemad, nii lollid, et nad ei tunneks arsti sekkumist vajavat haigust ära, sest väliselt on justkui laps ju terve, verd ei jookse ja luu pole katki. Vanematel puudub pädevus. Lisaks on rumaluse taga vahel ka hirm, et "ju ma olen siis halb lapsevanem, kui mu lapsel psühhiaatrit vaja on." Ei. Sa ei ole halb oma lapse haiguse pärast, vaid selletõttu, kui sa nähtamatut haigust oma rumalusest tõsiselt ei võta.

4. VANEM, KES ON VÄGIVALDSE PARTNERI HIRMU ALL: On vanemaid, kes kardavad, et kui lapsel diagnoositakse psühhiaatriline haigus, kaotavad nad oma lapsevanemlikud õigused. On palju lugusid, kus ema keelab lapsele abi, et isa ei saaks kohtus nõuda, täit hooldusõigust, ettekäändel, et "laps läks ema pärast hulluks" - "näete, kui laps ema juures oli, hakkas ta psühhiaatrilist abi vajama" - kuigi lapsel võis olla abi vaja hoopis vägivaldse isa käitumise pärast. lapsed on sageli vägivaldsete vanemate vaheliste võimumängude ohvrid. Ja nendes mängudes ei küsi vägivald sageli sugu. Emad ja isad sandistavad lapsi mõlemad.

5. VANEM, KES ON KURITEO VARJAJA VÕI KAASOSALINE: On vanemaid, kes piiravad oma lapse kontakte välismaailmaga, sest kardavad, et laps hakkab siis rääkima, mis kodus toimub. On vanemaid, kes on palunud kohtus, et vägistav isa pääseks vanglakaristusest, sest muidu jäävad kodutööd tegemata ja raha teenimata perele. See maailm, mida lapsed nelja seina vahel kogevad, oma väikese inimese hingega taluma ja normaalseks mõtlema peavad, on väga karm.

6. VANEM, KES EI USU LAST: "Miks sul sinna vaja minna on?" "Korista tuba ära ja tee sporti mitte ära vingu" "Ei ole sul midagi viga, sa oled väga rõõmus laps, lihtsalt mõtle positiivselt" "Ära esine, kohe kui asjad pole nii, nagu sina tahad, hakkad ennast ära tapma või?" sellised on need laused, mida vanemad ütlevad lapsele, kes tegelikult kisendavad abi ja sekkumise järele. Ma olen ise kasvanud kodus, kus lootsin, et saan lastekodusse minna, sest isegi "Naerata ometi" film tundus nagu unistus.

KOKKUVÕTTEKS:

Seega kui sinu peres neid probleeme pole, see EI tähenda, et su naabri, su lapse klassikaaslaste või su oma sugulaste peredes ei võiks olla.

Lapsed on oma murega sageli üksi. Lastekaitse ja ohvriabi üldse on oma töötajate lõikes väga kõikuva tasemega organisatsioon.

Ja ükskõik, milline on su poliitiline maailmavaade - psühhiaatrilise abi õigus lastele on inimlikkuse, mitte poliitmängu küsimus.

Võtke ennast kokku, otsustajad.

Oleme väike rahvas, kus iga enesetapp, iga lahendamata trauma, iga üksik abita jäänud laps on liiga suur kaotus.