Foto: Erakogu
Uudised
22. november 2020, 16:49

Koroonaviirust põdenud mehel on kaks kuud hiljem sümptomid: miski ei garanteeri, et viirusega nakatunud noored inimesed saavad varasema tervise tagasi (13)

"Palun suhtu koroonaviirusesse tõsisemalt, kui Sa ei taha, et Sinuga juhtuks sama, mis minu ja paljude teistega, kes selle saanud on," kirjutab Rauno Ruus, kes põdes koroonaviirust kaks kuud tagasi, ent pole siiani varasemat tervist tagasi saanud. 

Õhtuleht avaldab Rauno Ruusi sotsiaalmeediapostituse täismahus autori nõusolekul. 

Enne, kui ma ise koroonaviiruse sain, oli minu suhtumine – nii nagu paljudel teistel noorematel inimestel –, et ma küll ei soovi haigeks jääda, aga isegi kui ma selle saan, ei juhtu midagi hullu ja põen selle lihtsalt läbi nagu mingi tavalise külmetushaiguse ja muud midagi. Ma ei lasknud koroonaviiruse levikul oma tavapärast elu mõjutada ning käisin ka reisimas, kuigi veidi ettevaatlikumalt ja vältides rahvarohkeid kohti.

Viimastel nädalatel ja nüüd, kus ma 2 kuud pärast koroonaviiruse tõttu haigestumist pole endiselt oma varasemat tervist tagasi saanud, on aga minu suhtumine hoopis teine.

Haiguse alguses, mil ma olin mõned päevad ikka päris korralikult haige, mõtlesin ka veel, et ah ei ole midagi hullu, enesetunne on küll jube halb, aga küll varsti üle läheb nagu üks gripp, mida ma selle aasta alguses põdesin.

Minu näost ei paista ehk üldse välja, et midagi väga halvasti oleks, aga nüüd on mul haigestumisest juba mitu nädalat möödunud ning koroonaviiruse testi tulemus ei olnud ka enam viimasel korral positiivne, aga osad sümptomid ei paista kuhugi kaduvat. Igapäevaselt saadab mind tugev väsimus, pearinglus, kerge valu rinnus ning üleüldine kehv enesetunne ja mõned sümptomid veel, mille seoses koroonaviirusega pole ma veel kindel. Ning selle tugeva väsimuse all mõtlen ma peaaegu täielikku energia puudumist ja nõrkust, mis teeb ka igapäevased tegevused väga vaevarikkaks ja mille puhul ei aita ka korralikult väljamagamine, sest ärkad ikka väsinuna ja see väsimus ja unisus ei kao ka päeva jooksul kuhugi.

Hakkasin selle kohta rohkem uurima ja leidsin, et selliseid inimesi, kes on koroonaviiruse läbi põdenud, aga endiselt vaevlevad erinevate sümptomite käes, mis nende elu oluliselt mõjutavad, on tegelikult tohutult palju.

Nüüd on väga selge, et teatud protsendi inimeste puhul ei ole sugugi nii, et põetakse viirus paari nädalaga läbi ja siis saadakse täiesti terveks, vaid mõned sümptomid jäävad alles ka mitme kuu möödudes. Eriti murettekitav on just see, et isegi noorematel ja hea tervisega inimestel, kelle seas on paraku just levinud suhtumine, et “ah, kui jään haigeks, siis jään ja põen lihtsalt kiiresti läbi ja ei juhtu midagi”, ei ole tegelikult mingit garantiid, et nad pärast koroonaviiruse läbipõdemist oma varasema tervise tagasi saavad.

Maailma Terviseorganisatsiooni kohaselt teatas 20% 18-34 aastastest varem tervetest inimestest, kes koroonaviirusesse haigestus, ka tükk aega hiljem, et osad sümptomid ei ole kadunud. See on iga viies noor ja terve inimene, kes pärast viiruse läbipõdemist endiselt mõne sümptomiga hädas on.

Jah, ma tsiteerin Maailma Terviseorganisatsiooni, aga see postitus ei olegi suunatud neile, kes koroonaviiruse olemasolu üldse ei tunnista ja arvavad, et tegemist on ülemaailmse vandenõuteooriaga, et meie sisse hiljem läbi vaktsiini mikrokiipe süstida, et mingi hiidsisalikust maailmaliider meid paremini oma kontrolli all saaks hoida.

See postitus on suunatud eelkõige just neile noorematele ja keskealistele inimestele, kes küll tunnistavad, et koroonaviirus on reaalselt olemas, kuid kes arvavad, et nende noorus (koos tervislike ja sportlike eluviisidega) teevad nad koroonaviiruse pikaajaliste mõjude suhtes immuunseks. Paraku see nii ei ole.

Hiljuti liitusin ma ühe “Long Covid Support Group” nimelise Facebooki grupiga, kus nüüd on juba üle kolmekümne tuhande inimese, kellest paljud põdesid koroonaviiruse läbi märtsis-aprillis, kuid nüüd, 7-8 kuud hiljem, pole ikka veel terveks saanud. Selliste inimeste sümptomid on väga erinevad, alates väsimusest, pearinglusest ja peavaludest, lõpetades hingamisraskuste, oksendamise ja mäluprobleemidega.

Jällegi, tegemist ei ole üldse ainult vanemate inimestega, vaid nende hulgas on väga palju ka just 20ndates ja 30ndates inimesi, kes mitu kuud pärast haigestumist pole oma varasemat elu tagasi saanud. Läbivaks sümptomiks on paljudel just tugev väsimus ja täielik energia puudumine, mis tähendab, et osad neist ei suuda enam tööl käia või elada tavapärast normaalset elu, millega nad varasemalt harjunud olid. Üheks konkreetsemaks näiteks tooks ma sellest grupist ühe 20ndates sportlike eluviisidega noormehe, kelle jaoks polnud varem mingi probleem pärast töölt koju tulekut teha 40-kilomeetrine jalgrattasõit, kuid nüüd ei jaksa ta töölt koju tulles teha muud, kui otse voodisse minna. Ja see on vaid ühe inimese näide.

On tuhandeid teisi sarnaseid juhtumeid, kus koroonaviirus on inimeste tavapärased elud oma kuid kestvate sümptomitega täiesti ära rikkunud. Samuti on see kõik psühholoogiliselt väga rõhuv ja masendav, sest kui ikka mitu kuud pärast viiruse saamist ei ole märgata paranemist nagu paljude puhul või kui halvemal juhul isegi sümptomeid aja jooksul juurde tuleb, on väga raske säilitada lootust, et asi üldse kunagi paremaks läheb.

Lisaks kõigele muule, mis aitab koroonaviiruse levikut vähendada (maskide kandmine, kogunemiste vältimine jne), pean ma ise üheks kõige tähtsamaks viisiks seda, et kui keegi meist tunneb end kasvõi natukenegi tõbisena, siis me ei lähe tööle ega kuhugi mujale teiste inimeste sekka enne, kui me ei ole teinud testi ja saanud teada, et meil tõesti koroonaviirust ei ole. Praegusel ajal on parem eeldada ka väikse nohu või kurguvalu korral, et tegemist on koroonaga, kui et hiljem pärast mitmete inimestega kokkupuutumist teada saada, et tõesti olidki koroonapositiivne ja et tõenäoliselt nakatasid sellega ka juba kedagi teist.

Sellise vastutustundetuse tõttu jäin ma ka ise Hispaanias olles haigeks, kui puutusin kokku ühe kohaliku perega, kelle puhul hiljem selgus, et enamusel neist olid juba olnud sümptomid (sh väga spetsiifilised koroonaviiruse sümptomid nagu lõhna- ja maitsemeele kadumine), kuid arvates, et ju vist on lihtsalt mingi külmetus, elati tavapärast elu edasi ja käidi ka tööl. Muidugi hiljem, kui mina ka juba olin haigeks jäänud, tegid osad neist testi ja said teada, et tegemist oli ikka koroonaviirusega.

Tagantjärele tarkusega ei oleks ma üldse pidanud sinna nii kauaks jääma, kui juhtumid juba kasvama hakkasid ega kohalikega läbi käima ja oleks ehk terveks jäänud. Mina muidugi ajas tagasi minna ei saa, et seda muuta, kuid Sina saad minu veast õppida ja ennast rohkem hoida.

Ma loodan, et minu lugu paneb Sind natuke mõtlema ja muudab ka Sinu käitumist veidi ettevaatlikumaks. Jaga kindlasti seda postitust ka kõigi teistega, kellest Sa hoolid, sest ma usun, et kui isegi üks inimene tänu sellele jääb haigestumata, on see oma eesmärki täitnud.

Tahan tänada ka kõiki meditsiinitöötajaid, kellel pole valikut kodus püsida, vaid panevad oma tervise ohtu, selleks et Sinu ja teiste tervist hoida. Kui Sinul aga on võimalik kodus püsida ja vältida kohtumisi ja kokkusaamisi, siis palun tee seda.

Eriti nüüd, kui jõulud on varsti saabumas ja tavapäraselt saadakse ikka rohkem kokku ja peetakse ka pidusid, võiksime proovida olla eriti ettevaatlikud. Samuti, kui Sind neil päevil sõbrad välja kutsuvad, mõtle hoolega järgi, kas see on ikka hea mõte minna. Ehk on mõistlikum praegu sellistest asjadest loobuda ja piirduda mõneks ajaks nii palju kui võimalik, virtuaalse suhtlusega. Soovin Sulle rohkelt kannatlikkust ja püsivust seda teha.