Koroonapositiivne: meie poliitikud tegelevad kurat teab millega, selle asemel, et meedikuid motiveerida (118)

Soovin teiega jagada oma Covid19 kogemust, sest ikka on neid, kes kahtlevad, kas see kuramuse haigus on olemas või mitte. On olemas. Ja kurat, kui te ei usu, siis kuulake arste, kes on lihtsalt supervõimekad inimesed.

Alguses kirjutasin lausa iga päeva kohta midagi, aga siis loobusin, sest see on nüüdseks kestnud juba 18 päeva.

Mul olid väikesed kahtlused, et midagi toimub, 30. novembri päeval. Õhtul tegin sauna, et äkki läheb paremaks, kuid öösel tõusis palavik üle 38 kraadi. Siit edasi ma alla 38 numbrit järgmised üheksa päeva ei näinud. Rutiin oli selline, et kui hakkas külm, siis võtsin tablette, jäin magama, siis higistasin, uus särk, natuke süüa ja kõvasti juua ja uuele ringile palavikuga. Nii üheksa päeva järjest.

Viiendal päeval käis korra kiirabi ja vaatas, et hapnikku veres on piisavalt (saturatsioon). Üheksanda päeva hommikul hakkasin nägema viirastusi, kui silmad kinni panin. Tegin silmad lahti ja mõtlesin, et olen juba täitsa hull. Olingi, ja naine kutsus taas kiirabi, kes mõõtis saturatsiooni ja ütles kohe „no paneme riidesse“. Sain esimest korda sireenide ja viledega kiirabiga sõita ning pean tunnistama, et meie autojuhid Jüris ja Tallinnas on pehmelt öeldes ebaviisakad, keegi lihtsalt ei lase alarmsõidukit läbi, mõni pani kiirteel veel kiirust juurde.

PERHis olin EMO intensiivosakonnas mingi neli-viis tundi, siis sain Covid-osakonna intensiivpalatisse. Pean ütlema, et EMO oli väga professionaalne ja kiire ja tehti kõik mis vaja, proovid ja pildid. Need hooldajad, kärumehed, arstiõed, arstid – nad on ikka super inimesed.

Järgmised viis päeva olin ilusasti intensiivravi osakonnas ja sain erinevate arstide abi ja kõik ütlesid, et see haigus on kontrollimatu ja keegi ei ole kellegi teisega sarnaselt seda haigust põdenud. Pideva hapniku all, erinevate seadmete abil, arstid ütlesid, et kui „ventilaatori“ alla satud, siis on juba jama – õnneks ei sattunud, vedas.

Sain vereplasma ülekande, palju antibiootikume, palju tablette, mis kõik ainult leevendasid ja aitasid mul endal edasi võidelda. Minu immunsüsteem võitles nii, et minu enda immuunsüsteem hakkas mulle lõpuks vastu töötama.

Sain intensiivis täieliku ülevaate, mida peavad arstid, õed, hooldajad, füsioterapeut ja teised kannatama. Kõikide patsientide erinevad lood, erinevad haigused, erinevad inimesed. Nad kõik väärivad SUURT TÄNU, samal ajal kui meie kuradi poliitikud tegelevad ei tea mille kuradiga, fakk, motiveerige parem haiglaid ja nende töötajaid ja nende perekondi!

Haigla viienda päeva õhtuks viidi mind tavapalatisse, seal ma siis sain veel lisaks hapnikku, aga see oli juba miinimumini viidud. Kas ma seal vedelesin niisama, ei, ma tegelesin füsioterapeudi poolt antud harjutustega ja kõndisin.  Võimlemisega tegelesin juba ka intensiivis, ikka selleks, et sellest jamast välja tulla, sest kuidas mina neid arste aidata saan – ainult nii, et ma kiiremini koju saaks. Arsti üks tugevamaid soovitusi oli – olla kõhuli, see on parim ravi, mis siiani välja mõeldud ja hingake, harjutus toetab alumisi kopse.

Kokkuvõttes olin haiglas kümme päeva, haigus on kulgenud nüüd 18 päeva ja ilmselt on veel kümme päeva minna, et olla 90% terve, ilmselt see 10% tekib järgmise ühe-kahe kuu jooksul.

Ja miks te Ida-Virumaa lukku panite, miks ei panda Tallinnat lukku, see mis väljas toimub – masendav, kas TE TÕESTI EI SAA ARU, ET COVID ON OLEMAS?

Haiglas käisid teiste haiglate esindajad vaatamas, kuidas PERH hakkama saab ja tehti ettevalmistusi muude haiglate ettevalmistamiseks. Te kõik saate anda oma panuse, et haigus ei leviks: ärge šopake kaubanduses (parem e-poodle), ära käi jõusaalis (treeni kodus), rühmatrennis (treeni kodus), restoranis (telli koju) ja kui aega saad, naerata ja mõtle, et kui suure panuse sa tegelikult oled andnud.

Minu ja minu perekonna piiritu tänu kuulub PERHi Covid osakonnale, nendele imelistele inimestele! Jääge terveks! Ja täna tulid minu perekonna viimased positiivsed tulemused, nüüd oleme kõik 100% positiivsed.