2020. AASTA OHTLIKUD VILJAD: õdesid on liiga vähe ja nad on tööga julmalt ülekoormatud (11)

2020. aasta algas õdede ja ämmaemandate jaoks suure ootusärevusega – maailma terviseorganisatsioon (WHO) oli aasta pühendanud just meile ning oodata oli oluliste murekohtade, näiteks piiratud retseptiõiguse ja digitaalse dokumenteerimissüsteemi puudumise  lahenemist. Märts tõi meie tegemistele suure tähelepanu, kuid ka segadust.

Õed läksid eesliinile

Õdede telefonid hakkasid helisema, et leida vabatahtlikke juhuks, kui rakendub kõige mustem stsenaarium. Enamik tormas appi küsimata, sest isegi kui käsuliinid ei toiminud, töötas südametunnistus. Olukord oli erakordne ja kõik olid ärevil, sest seni vaid õppustel kogetu ja pigem teoreetilisena tundunud olukord oli järsku reaalsus.

Õed tegutsesid, andes endast kõik. Isegi tervishoiutöötajate perekonnaelu korraldati tihti ümber ning abikaasa saadeti lastega kodust ära, et vältida viiruse koju toomist. Tööpäevad venisid paljudel hiiglapikaks, kuigi nende tasustamine oli ebakindel. Kõik varem teada olnud kitsaskohad näitasid rebenemise märke, kuid jäid imekombel püsima.

Kui esimene paanika möödus ja isikukaitsevahendeid taas jagus ning saabus aeg pisut mõelda, selgusid uued murekohad. Kuidas päriselt saab tervishoiutöötajaid teisele tööle suunata? Kuidas kompenseeritakse mujal töötamine ja keerulisem töö? Kuidas tagada võrdne kohtlemine? Kuidas ja millal peab väljastama haiguslehe? Millal on tegemist töökohal haigestumisega? Juba varem teadvustatud õdede puuduse probleem suurenes veelgi, sest mitmes asutuses paralleelselt töötamine ei olnud nakkusohtu tõttu enam lubatud.

Tervishoiuteenuste mahtu piirab õdede puudus

Tervishoius töötatakse maksimumi piiril. Loodame inimeste mõistlikkusele ning hoiame tõsiselt pöialt, et Covid-19 haigete osakaal haiglas ei suureneks. Praegu mõtlevad tööandjad õdede heaolule rohkem, sest õdede rolli mõistetakse üha paremini, aga neist on karjuv puudus. Võrreldes kevadega sõlmitakse õdedega korrektsed lepingud Covid-osakondades töötamiseks, pakutakse lisatoetusi ja -võimalusi nii vaimse kui ka füüsilise tervise hoidmiseks ja taastamiseks. Isikukaitsevahendeid on piisavalt ja nende kasutamine on saanud selgeks. Oskusi ja teadmisi on tulnud juurde ja neid jagatakse üha enam.

Me oleme siiski väga murelikud. Praeguse tervishoiutöötajate arvu juures ei ole võimalik tervishoiuteenuste mahtu kasvatada, isegi kui selleks oleks raha. Tervishoiuteenuste kasvuks peaksid kõik tervishoiutöötajad peale Covid-olukorra normaliseerumist tegema lõputult ületööd, kuid see pole reaalne. Ületööst ja -pingest taastumine võtab aega ja me ei saa oma inimesi nõnda ära kurnata, et nad valdkonnast lahkuksid.

Õdesid meelitatakse välismaale

Eelmine aasta tõi mitmeid analüüse, mis peegeldasid nii õdede puudust, pensionile siirdujate suurt osakaalu kui ka teenuse uuendamise vajadust. Ometi ei paista kusagilt riigi pingutused õdede arvu suurenemiseks. Eelmisel suvel alustatud kollektiivlepingu ehk palga- ja töötingimuste läbirääkimistele on tõmmatud pidurit.

Sel ajal kui kollektiivlepingu läbirääkimised seisavad, on õdede telefonid punased – neid kutsutakse kohe tööle Soome, aga ka Inglismaale. Pakkumised lähevad järjest paremaks. Meie tööandjad teevad küll pingutusi, et õed ei ütleks telefonis „jah“, kuid kas see on piisav?

Õdede puuduse probleemi ei lahenda ükski tegevus kiiresti, kuid praegu töötavate õdede püsimist ametikohal on võimalik mõjutada – töötingimuste parandamise, õdede väärtustamise ja perspektiivsete lahenduste kokkuleppimisega. Tervishoiutöötajad vajavad töömahu ja -tasu vastavusse viimist, et hoida ära tervishoiusüsteemi täielik kokkukukkumine.