Paraku tähendab see sedagi, et piltlikult öeldes seisab vaktsiin jõukamate riikide külmkappides, samal ajal kui vaesemad on üldse ilma. Vaktsiinide ebavõrdse jaotuse tõttu on maailm suisa katastroofilise moraalse allakäigu äärel, nagu teatas nädala algul maailma terviseorganisatsiooni (WHO) juht – rikastes riikides jõutakse noorte ja tervete vaktsineerimiseni veel enne, kui vaesemates maades saavad vaktsineeritud riskirühmad.
Kuid vaktsiinisoovijate erinev kohtlemine pole probleem üksnes riikide vahel, vaid ka nende sees. Nagu tõdes sotsiaalminister Tanel Kiik kolleegidele pärast järjekordset palvet vaktsineerida terve organisatsioon eelisjärjekorras: „Tunnetuslik riskirühm üha laieneb.“ Nii mõjub ka kultuuriminister Tõnis Lukase ettepanek vaktsineerida olümpialootusest sportlased ja nende abipersonal kohe pärast tervishoiu- ja teisi olulisi eesliinitöötajaid nagu noorte ja tervete etteseadmine nendest, kelle jaoks tähendaks viirusega nakatumine oluliselt kõrgemat raske haigestumise või suremise riski. Isegi kui jutt on „ainult“ paarisajast doosist, võivad sellised erandid mõjuda laastavalt kannatlikult oma vaktsiinidoosi ootavate inimeste õiglustundele.
Hea seegi, et arutelu vaktsiinikava täiendamise ja muutmise üle on meil siiski avalik ja katsed ametlikust järjekorrast mööda minna seni veel harvad: näiteks Valga haigla juhi Margus Ulsti katse suunata haiglas ülejäänud doosid oma Rotary klubi vendadele luhtus õnneks eos. Loodetavasti on samuti õpitud pahameelest, mida põhjustas Rakvere haigla nõukogu liikmete – nõukogu esimehe Toomas Vareku, Rakvere linnavolikogu esimehe Mihkel Juhkami, Rakvere vallavolikogu esimehe Peep Vassiljevi ning Viru-Nigula vallavanema Einar Vallbaumi – vaktsineerimine siis, kui osa eesliinitöötajaist alles ootas oma korda. Kui erandit põhjendada on raske, siis on parem sellest loobuda.
Kommentaarid