Lihtne võrdlus ütleb, et jah, oleme. Kui kokku on Eestis vähemalt ühe doosi (ükskõik millise tootja) vaktsiini saanud rohkem kui 145 000 inimest, siis kardetud tromboosijuhtumeid on olnud kaks (ja nende seos vaktsineerimisega pole veel päris selge) – üks pärast Pfizeriga ja teine pärast AstraZenecaga vaktsineerimist – kahjuks ei suudetud viimati nimetatud patsiendi elu päästa.
Õnnetuseks kehtib sama aga 745 koroonaviirusega nakatunud kaasmaalase kohta. Kusjuures raskelt kulgev haigus kujutab iseenesest suurt riski just trombide tekkeks, puudutades kuni pooli neist patsientidest. Seega on võimalikult paljude inimeste võimalikult kiire vaktsineerimine endiselt kõige ohutum valik – eriti kui lähtuda soovitusest suurema trombiohuga patsiente (vähemalt esialgu) AstraZenecaga mitte vaktsineerida.
Ent väheoluline pole seegi, et Eesti on nakatumiskordaja poolest Euroopa tipus, mis tähendab, et igasugune tahtlik viivitus kaitsepookimisega toob kindlasti kaasa uusi nakatumisi, raskeid haigestumusi ja ka surmasid, mida olnuks võimalik ära hoida, samas kui parema viirusolukorraga riikidel on lihtsam otsustada teistmoodi. Eriti kui see pakub elanikkonnale (ilmselt petlikku) turvatunnet. Negatiivsete tagajärgedega tuleb sel juhul rinda pista lihtsalt hiljem, kui vaktsiin tagasi kasutusse lubatakse, sest kergekäeliselt kõikuma löödud usaldust on raske taastada.
Nii tuleb ka meil suhtuda ettevaatlikult mõttesse, et mujal seisma jäänud vaktsiini võiks kiiresti välja osta või vähemalt laenuks võtta. Esiteks loodavad ka teised riigid vaktsiini esimesel võimalusel tagasi kasutusse võtta. Teiseks ei saa sugugi kindel olla, et meil on tehtud piisavalt teavitustööd, et maandada inimeste põhjendatud hirme. Viimaks peame valmis olema ka olukorraks, kui peaks tõepoolest selguma, et mõne tootja vaktsiin polegi nii ohutu, kui seni arvatud.
Kommentaarid