NARKOOS HAMBAARSTI JUURES? Nendel juhtudel on see tõesti võimalik!

Hammaste ravi tundub osale inimestele küll ebamugav protseduur, kuid reeglina see kunstund ei nõua. Paraku satub hambaarsti juurde ka patsiente, kellele ravi põhjustab talumatut valu või ebamugavust ning siis on üldnarkoos või sedatsioon põhjendatud. Lisaks säästab narkoos organismi stressist, mis traumaatilise protseduuriga enamasti kaasneb.

Kuna narkoos kätkeb alati väikest lisariski ja nõuab kas inimese enda või riigi rahakotist täiendavat panust, ei tehta otsust hambaid ravida või eemaldada läbi une kunagi kergekäeliselt.

Narkoos või sedatsioon on vajalik näiteks tugeva okserefleksi korral või kui tuimestuslahused ei  mõju, samuti lõualiigeste selliste vaevuste korral, mis takistavad suu piisavat avanemist.

Narkoos võib olla põhjendatud ka siis, kui patsiendil on vajalik eemaldada korraga kõik tarkusehambad. Narkoosita saaks seda teha vaid ühekaupa, aga see on paratamatult ajamahukam ja valulikum, sest iga hamba eemaldamisele järgneb taastumisprotsess. Narkoosiga saab kiiremini ja lihtsamalt paigaldada korraga palju implantaate, sest patsiendile on see valutum ja hilisem paranemisprotsess on enamasti kergem.

Mis vahe on narkoosil ja sedatsioonil?

Üldnarkoosi ajal patsient magab ega tea ümbritsevast midagi. Tema tervisenäitajaid kontrollivad vastavad andurid, kogu protsessi vältel viibivad ravi juures ka anestesioloog ja anestesioloogiaõde, et vajadusel kohe sekkuda. Narkoosi ajal on inimese valuretseptorid välja lülitatud – olenemata protseduuri valulikkusest või ebamugavusest ei tunne inimene midagi.

Sedatsioon on narkoosi alternatiiv ehk meetod, mil patsient saab veeni kaudu ravimeid, mis tekitavad unisust, muudavad ta rahulikuks, vähendavad ärevust ja blokeerivad valuaistingut. Patsient on protseduuri vältel teadvusel ning võimeline suhtlema, ta hingab ise, aga ei tunne valu ja ebamugavust, mida näiteks hammaste hulgi eemaldamine tavapärase tuimestusega põhjustaks.

Ka sedatsiooni korral jälgivad anestesioloog ja anesteesiaõde patsiendi elulisi näitajaid, näiteks pulssi, vererõhku, hingamissagedust ja vere hapnikusisaldust.

Kes vajavad narkoosi või sedatsiooni?

Arstid soovitavad täiskasvanud patsientidele enamasti sedatsiooni, aga alla 10aastaste lastele, teatud erivajaduste ja haiguste korral ka üldnarkoosi. Viimane võib olla vajalik lastele, kes ei soostu mingil tingimusel tegema hammaste ravil vajalikku koostööd, aga hambaravi on siiski möödapääsmatu, et vältida suuremaid probleeme tulevikus.

Samuti vajavad üldnarkoosi erivajadusega, tugeva okserefleksiga või hulgikaariesega lapsed. Erinevalt täiskasvanutest võivad väikesed lapsed saada hambaravist tõsisema trauma. Arstid näevad oma töös tihti, et kui laps kasvab suuremaks, saab tema hambaid enamasti parandada tavapärasel moel.

Nii nagu ravimitel üldiselt, võib nii narkoosil kui sedatsioonil esineda kõrvalnähte, millega peaks eelnevalt arvestama. Mõni inimene ärkab narkoosiunest ühegi mureta, aga osa patsiente võib tunda kerget iiveldust, kogeda vererõhu muutust või närvi- ja lihaspinget. Lapsed taluvad narkoosi tavaliselt paremini kui täiskasvanud ning on ärgates rõõmsad ja tegusad.