Uudised

Rästikuhammustus viis väikse poisi haiglasse: uskumatu, kui palju üks laps suudab taluda! (20)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 30. märts 2021 09:41
Foto: Erakogu
Hiljuti jagas sotsiaalmeedias hirmutavat kogemust ema, kelle poega salvas rästik – mitte metsas, vaid kodukülas majade vahel. „Olen lugenud, et rästikuhammustus ei ole midagi hullu ja Eestis pole keegi kunagi selle kätte surnud, mis oli väga rahustav, aga kui laps oli näost hall ja huuled sinised ning küsis, et kas tohib magama jääda, siis oli päris hirmutav,“ kirjeldab Signe Kalk, kuidas lapse seisund läks aina halvemaks. 

"Kevad on käes ja rästikud on ärganud. Mõned nendest on nii pisikesed, et maast lille või kivikest korjates jäävad märkamata. Nii juhtus ka minu pojaga. Ei, mitte metsas, vaid oma kodukülas majade vahel," kirjutab Signe Kalk oma Facebooki-lehel.

"Maast ühe käega korjates mingit põnevat asja toetas teise käe maha ja keras peopesa suuruse rästiku säravad valged hambad olidki tohutu kiirusega lapse pöidlas. Õnneks rästik oli veidi koba ja üks hammas läks mööda. Sander sai ühe hamba hammustuse.

Kahjuks on hetkel kiirabi saabumise aeg pikem kui tavaliselt, sest meedikud peavad kaitseriietusse ennast pakkima ja see võtab aega. Olen lugenud, et rästiku hammustus ei ole midagi hullu ja Eestis pole keegi kunagi selle kätte surnud, mis oli väga rahustav, aga kui laps oli näost hall ja huuled sinised ning küsis, et kas tohib magama jääda, siis oli päris hirmutav.

Rästik salvas last pöidlasse Foto: Erakogu

Samal teemal

Magada ei lubanud aga järgmisena hakkasid silme ees olema tal valguse sähvatused ning vahelduvalt sähvatustega kadus nägemine. Avaldasime soovi kiirabile vastu sõita või ise haiglasse minna, kuid häirekeskuses ei osatud öelda, mis kliinik  vastu võtta saaks kuna iga patsient on potensiaalne koroonahaige.

Järgmisena lisandus kõhuvalu ja silmad vajusid jõuga kinni. 45 min hiljem saabus kiirabi. Esmalt tehti pargitud autos läbivaatus ja seejärel hakkas sõit haiglasse. Järgmine läbivaatus vastuvõtus, seejärel ootamine mingis tühjas kabinetis, siis saadeti meid külastajate garderoobi jopesid ära viima, seejärel viidi meid kuhugi ukse taha ootama.

Seal istusime umbes 20 min, enne meid võeti väänatud sõrmega 16a noormees vastu. Siis, kui laps hakkas minestama, küsiti, et miks teie siin olete. Ütlesin, et rästiku hammustus ja siis hakkas kiire. Selgus, et meid oli ära kaotatud ja keegi ei teadnud enam kes me oleme ning ka andmeid arvutis ei olnud. Hoolimata sellest, et arvutis meid olemas ei olnud, siis päriselt olime me siiski kohal ja õnneks 2 h pärast hammustust seoti lapse käsi alustuseks kinni.

Foto: Rästikuhammustus tekitas Sandrile tugevaid valusid. (Erakogu)

Nüüd arvati, et ta kõndima ei peaks ja pandi lamama ja edasi käis liikumine ratastoolis. Haiglasse sisse veel ei võetud, sest esmalt oli vaja veenduda, et me ei oleks viiruses. Viidi kabinetti kus võeti pulgaga Covid-analüüsid ning lõpuks vereproov. Veel 1 h ootamist ja saime palatisse. Selleks ajaks oli vereanalüüsi tulemus käes.

Hapnik ja vererõhk on ohtlikult madal ja juba oodati ettevalmistaud voodikohaga. Hapnikumask, valuvaigisti, hormoonravi, soolalahus mürgi välja loputamiseks, allergiarohud ja kõike päris ma ei teagi mida järjest sisse tilgutati.

Kell 19 algasid esimesed valuhood. Valu ei tule mitte vaikselt hiilides, mis kasvab suuremaks, vaid tuleb nii nagu lööks küünarnuki ära. Kuna Sander on maailma kõige vapram poiss, siis ta väänles voodis hambad kokku surutud ja karjatas vahepeal, et kõht valutab, nagu keegi lõikaks kõhtu, kuid ei olnud mingit nuttu. Kõik muidugi said aru, et tegemist on hirmsa valuga ja talle leiti veel valuvaigisteid, mida olemasolevatele lisaks anda.

Nii käisid need valuhood erinevates kohtades iga 3–4 h tagant kuni järgmise päeva lõunani. Öösel märkasime, et hiigelsuureks paisunud labakäele lisaks on käsivars sinine, kuni rindmikuni. Arsti sõnul on see rästiku mürgi tagajärjel lagundatud punased verelibled.

Tänaseks kolmandal päeval enam valusid ei ole ja hapnikutase on ka korras. Nüüd ei tohi paistetus kaelani jõuda ja ilmselt ei jõua ka, sest oleme 2 pikka päeva jääkotte vapra poisi õrnal käsivarrel hoidnud. See on lihtsalt uskumatu, kui palju üks laps suudab taluda mõne päeva jooksul ja ei virise kordagi. Teeb koostööd ja üritab isegi naeratada sõbralikult. Kui küsisin täna tema käest, et kas ta vihkab nüüd rästikuid, siis ta ütles, et ei vihka vaid on õnnelik, et ta ära ei surnud ja nüüd teab kui suur jõud neil on.

PS. Lastehaiglas traumaosakonnas on imelised õed ja arstid. Nad on igal sammul alati olemas, abivalmid ja väga sõbralikud.