Paraku tuleb ühiskonnal leppida teadmisega, et pandeemia ajal on lubatud tervishoiusüsteemis rohkem eksida, ilma et eksimus oleks raviviga, mis omakorda tooks kaasa õigusliku vastutuse. (Pilt on illustratiivne.)Foto: Vida Press
Ants Nõmper, Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud 13. aprill 2021 14:59
Tervishoiutöötajad on tänapäeva kangelased. Aga mis saab siis, kui kangelane eksib? Kui kangelane jääb hiljaks, kui kangelane ei diagnoosi kohe õigesti, kui kangelane hindab olukorra kriitilisust ebaõigesti? Kas ta pannakse vangi?

Me imetleme tervishoiutöötajate vastupidavust pandeemia eesliinil, vaktsineerime neid, viime neile turgutuseks sööki ja jooki, vilgutame akendel tulesid ning loodame salamisi, et meil ei tule nende hoole alla sattuda. Või kui ikkagi satume, et neil oleks siis jõudu ja jaksu ka meile tähelepanu pöörata ning meid kõige õigemal viisil ravida. 

Eksimine on inimlik. Eksimine ei tähenda raviviga, enamik eksimusi ei ole ravivead. Ravivead ei ole sellised eksimused, mille korral tagantjärele hinnangut andes tõdetakse, et oleks, saanuks, võinuks, pidanuks midagi muud tegema ehk tegemist ei olnud parima võimaliku raviga antud olukorras.

Mis on raviviga?

Tagantjärele targutamine on alati täppisteadus. Raviviga on siiski ainult selline eksimus, mida hoolikas spetsialist oleks kindlasti antud olukorras vältinud. Aga kui eksija ei olnudki spetsialist ning kui olukord tegi õigete otsuste tegemise loteriiks, kas siis kangelane paisatakse Olümposelt allilma ehk karistatakse vangistusega?

Ei paisata. Meil ei ole juba praegu piisavalt tervishoiutöötajaid, et neid veel karistuse hirmus töölt ära ajada. Paraku tuleb ühiskonnal leppida teadmisega, et pandeemia ajal on lubatud tervishoiusüsteemis rohkem eksida ilma, et eksimus oleks raviviga, mis omakorda tooks kaasa õigusliku vastutuse. Seda kahel põhjusel.

Foto: Tiina Kõrtsini

Esiteks seetõttu, et pandeemia sunnib mittespetsialiste tegema spetsialisti tööd. Arusaadavalt on mittespetsialistil lubatud rohkem eksida. Kiirkorras moodustatud nn COVID-osakonnad on nakkushaiguste osakonnad, kus töötavad tavapäraselt nakkushaiguste arstid ehk infektsionistid ja tavapäraselt on seal nakkushaiguste (HIV, hepatiit jt) ravi vajavad patsiendid.

COVID-osakonda tuuakse aga kõik erinevate haigustega haiglaravi vajavad koroonapositiivsed patsiendid isegi siis, kui neil nakkushaiguse sümptomeid ei ole. Nad tuuakse COVID-osakonda, et nad ei nakataks teisi patsiente, mitte seetõttu, et nad vajavad COVID-i vastast ravi. Küll aga võivad nad vajada traumast tingitud ravi, onkoloogilist ravi, ravi insuldi või infarkti tõttu jne. Sellise ravi juhtimiseks ei ole infektsionistid koolitatud ning seetõttu ei ole tegemist erialaspetsialistiga, kes peaks vastutama eksimuste eest samal määral kui kolleegist erialaspetsialist.

Infektsionistide puuduse tõttu on COVID-osakondades tööl ka teiste erialade arstid. Ka nemad tegutsevad seal kui üldarstid ehk mittespetsialistid. Autojuht võib ju ajutiselt ka ekskavaatoril hakkama saada ja matemaatikaõpetaja füüsikat õpetada, aga ta ei tee seda samal professionaalsel tasemel kui oma põhivaldkonnas. Sama on ka arstidega. Veelgi enam – arstide ja õdede nappuse tõttu on kaasatud ka alles arstiks või õeks õppivad tudengid.

Ideaalmaailmas peaks iga õpipoisi kõrval seisma meister, kuid reaalses maailmas teevad residendid iseseisvalt valveid ja võtavad vastu raviotsuseid. Ka nende puhul ei saa rääkida spetsialistidest ja võtta neid oma otsuste eest vastutusele. Ja ka residendi juhendaja ei vastuta, sest ta ei ole residendi kõrval, et eksimust ära hoida.

Foto: Tiina Kõrtsini

Teiseks ei pruugi saada eksinud tervishoiutöötajat vastutusele võtta seetõttu, et meil ei ole olukorda arvestades talle midagi ette heita. Tervishoiutöötajate nappus sunnib tegema ületunde, aga väsimus on eksimuste ema, sissetöötatud rutiinide puudumine nõuab intuitiivsete ehk eksimusaltimate otsuste tegemist, ühele patsiendile pühendatav aeg on viidud miinimumini, ühe õe ja hooldaja kohta on rohkem patsiente kui varem jne. Seega olukord soosib eksimist ja seda olukorda võtab kohus arvesse, kui läheb vaidluseks selle üle, kas eksimus toob kaasa vastutuse või mitte.

Foto: Tiina Kõrtsini

Õigussüsteem arvestab hädaolukorda

Eestis on praegu tervishoiualane hädaolukord. Kiirabiteenuse puhul on lähedal kvaliteedi vähendamine ja plaanilise ravi suures osas lõpetamine tähendab, et senise kvaliteediga ei suudeta patsiente enam haiglas ravida. Hädaolukord on tervishoiutöötajate jaoks uus situatsioon.

Harjumatus olukorras tegutsemisel on eksimuse võimalused suuremad ja seda õigussüsteem ka arvestab. Arvestab nii seda, et kolleegidele appi tulnud arstil ei pruugi olla sama pädevust olukorda õigesti hinnata, kui ka seda, et arst võib olla ülekoormatud või üleväsinud. See, mis tavaolukorras oleks mõeldamatu, on hädaolukorras tavapärane. Eksimine on inimlik, eriti siis, kui ollakse alles õppimas või tegutsetakse väljaspool oma põhieriala.

Aga kes siis vastutab, kui tervishoiutöötaja ei vastuta? Vastutajaks ehk kahjutasu maksjaks võib olla haigla. Seda aga ainult siis, kui haigla jättis omalt poolt midagi tegemata, näiteks vajaliku personali palkamata. Olukorras, kus aga kõik tervishoiutöötajad on mobiliseeritud viirusevastasesse sõtta, reservis olnud tudengidki on eesliinile toodud, puhkused tühistatud, lubatud ületunnidki ületatud, voodikohad täis ja haigeid viiakse ühest haiglast teise, oleks raske heita haiglale midagi ette.

Võimekuse ja ühtlasi vastutuse piir on käes − seadus ei eelda kelleltki rohkemat, kui ta asjaolusid arvestades võimeline on.

Foto: Tiina Kõrtsini

Meie kõik vastutame

Seega lõppastmes vastutame meie kõik, kes me ei ole suutnud seda viirust vaos hoida. Skandinaavias on ammu enne koroonakriisi aru saadud, et vastutuse panemine üksnes arstide õlgadele on tupiktee – see soodustab ennakkaitselist meditsiini ja takistab kvaliteedi arengut.

Juba 10 aastat on eksperdid soovitanud Eesti otsustajatele sarnase patsiendikindlustuse süsteemi juurutamist. Sotsiaalministeerium on veebilehe teinud (https://www.sm.ee/et/patsiendikindlustus), seaduse eelnõugi on valmis kirjutatud ja erinevad ministrid lubadusi jaganud tähtaegade osas, mis tänaseks kõik on möödas.

Patsiendikindlustuse loomine annaks võimaluse igal patsiendil, kellega on juhtunud tahtmatu eksimus meditsiinisüsteemis, saada mõistlik kahjuhüvitis ilma advokaatide ja kohtuta. Sellise süsteemi loomine oleks kummardus meie aja kangelastele ning ühiskonda ühendav tegu, milleks ehk koroonapandeemia meile hetkel jõudu annab. Või on vaja veel midagi hullemat? Muide – patsiendikindlustus katab mujal riikides ka vaktsiinikahjud ja süsteemi puudumisel prognoosin, et Eestis maksab tekkiva kahju kinni kas riik või suunatakse kannatanud suurte ravimifirmadega kohtulahingusse.

Dr. iur. Ants Nõmper on Ellex Raidla juhtivpartner