Ent piltlikult öeldes ootab meid nurga taga teinegi verstapost, sest on ju Eesti elanikele lubatud – ja see on koalitsioonilepinguski sätestatud –, et alates maist avaneb tasuta kodulähedane vaktsineerimisvõimalus asjast huvitatutele. Tõsi, kõigil ei õnnestus sel ajal paraku esimese süsti õlavarde saada, küll aga lubaduste põhjal hiljemalt juunis. Selle eesmärgi saavutatavust kinnitas sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse veel möödunud nädalalgi, ja tema sõnadele lisab veenvust Euroopa Komisjoni kokkulepe vaktsiinitootjaga Pfizer/BioNTech, mille järgi jõuab Eestisse lähikuudel 150 000 lisadoosi.
Kas see kõik pole liiga ilus, et olla tõsi, sigineb kahtlus. Eriti siis, kui vaadata, kuidas on eakate vaktsineerimine seni edenenud. Kui 70+ eagrupi vaktsiiniga hõlmatus on üle 56%, siis on eesmärgini – vähemalt 70% vaktsineeritus – veel natuke minna. Kui nelja kuuga pole õnnestunud lõpule viia isegi riskirühmade kaitsepookimist, siis kuivõrd tõenäoliseks saab pidada ülejäänud ühiskonna vaktsineerimist poole lühema ajaga? Paraku pole vaktsiinide nappus osutunud ainsaks takistuseks, vaid olulist rolli mängib osa vaktsiinide puhul nende maine ning ikka ja jälle muutuvad vanusepiirangud.
Seega on riik keerulise tehte ees: kuidas tagada, et kõigile noortele soovijatele jaguks neile sobilikuks tunnistatud vaktsiine, samal ajal kui AstraZenecat kipuvad (hoolimata eksperdihinnangutest) ära põlgama ka osa eakaid. Peale selle on e-riiki ees ootamas koormustestki, sest lähikuudel kandub kaitsepookimise korraldamise põhiraskus perearstidelt massvaktsineerimisi tegevatele keskustele, kuhu on kõigile osapooltele mugavam broneerida vastuvõtuaeg pigem veebis kui telefoni teel. Loodame, et digiregistratuur ja teisedki süsteemid peavad ikka huviliste tungile vastu.
Kommentaarid