KLEIDID, PÕLLED, PÜKSID: missuguseid vormirõivaid on peetud eri aegadel õdedele sobilikuks?

Õdede vormirõivaste lugu saab alguse õenduse eriala tekkimisega 19. sajandi keskpaiku. Halastajaõdedele sobiliku vormirõiva kasutuselevõtu alguseks saab pidada 1854. aastal alanud Krimmi sõda.

Seal haavatud sõdurite eest hoolitsenud Florence Nightingale kandis haiguste eemalhoidmiseks puuvillast halli värvi pikkade varrukatega täispikka kleiti, mille sarnast kandsid tollal nunnad. Kleidi peale käis valge põll ning mõnel juhul kandsid õed ka peakatet. Rõivastuse juurest puudusid tollal täielikult mask ja kindad.

Järgneva paaril aastakümnel peegeldas vormirõivas halastajaõe tööd teinud naiste sotsiaalset staatust ühiskonnas. Läänes oli selle ameti pidajaks enamasti töölisklassi kuuluv üksik naine või lesk. Tsaari-Venemaal valisid naised selle ameti eelkõige religioossetel põhjustel või missioonitundest tulenevalt vabatahtlikuna. Mõlemal juhul asuti põetajana tööle ilma väljaõppeta, vajalikke teadmisi ja oskusi omandati töö käigus.

Muutuma hakkas halastajaõdede profiil sajandi viimasel paaril aastakümnel, mis tõi muutusi ka vormirõivastusse. Käivitajaks olid esimeste õdedekoolide rajamine ning Rahvusvahelise Punase Risti loomine. Kahe viimase tulemusel muutus vajalikuks äratuntava vormirõiva kasutuselevõtt. Õdede koolide avamisega muutus seda ametit pidavate naiste vanuseline struktuur. Kui varem olid seda ametit pidanud keskealised naised, siis nüüd asusid äsja asutatud õppeasutustesse õendust õppima peamiselt noored naised.

Toonid muutusid

Noorte naistega saabusid ka heledamad toonid ja moodsamad lõiked. Varasemate tumedamate toonide kõrval võeti kasutusse ka beež ja valge, ning sajandivahetuse paiku aina enam ka roosa ja sinine. 1870.–1880. aastatel hakkasid vormirõivad järgima tollast tsiviilrõivamoodi.

Kleitide ülaosa muutus liibuvaks ning varem peamise rõivamaterjalina kasutatud vastupidavat villa hakkas aina enam asendama puuvill. Siiski ei peetud tollal moes olnud liibuvaid kleite ja korsette õdedele sobilikuks vormirõivaks. Muutused olid visad tulema, 19. sajandi viimastel kümnenditel leidis vormiriietuse juures püsiva koha vaid peakate, needki eelkõige selleks, et õed oleksid paremini äratuntavad.

Vabamaid lõikeid hakati õdede vormirõivastel kasutama sajandivahetuse paiku. Uus sajand märgib ka aina enam standarditud, kuid ka professionaliseeruva ametirõiva teket. Enam ei püütud järgida moevoole, vaid taheti eristuva riietusega rõhutada ameti tõsiseltvõetavust. Ka peakatete tähendus muutus. Kui varem polnud peakatetel erilist praktilist eesmärki, siis nüüd muutusid peakatted suuremaks, kattes pead ja juukseid.

Mõningaid muutusi tõi õdede vormirõivastusse Esimese maailmasõja puhkemine. Riietelt kadusid kõik mittevajalikud nööbid ja õlakud ning välilaatsaretis polnud mõeldavad ka sätitud soengud. Vähem kanti ka ehteid. Solidaarsust sõduritega rõhutas ka välitingimustes vähem määrduv tumedat värvi välivorm, mille juurde kuulus põllel või varrukal asetsev punane rist.

Esimene maailmasõda tõi suuri muutusi maailmakaardil, selle tulemusena sündis muu hulgas Eesti Vabariik ning iseseisev tervishoiusüsteem.

Õdede vormiriietus Eesti Vabariigis (1918–1940)

1912. aastal hakati Tartus Mellini kliiniku juures tegutsenud õdede erakooli vastu võtma eesti soost tütarlapsi. Esimesele maailmasõjale järgenud Eesti Vabadussõjast võttis osa 323 halastajaõde, kellest enamiku moodustasid juba eestlased. Samal ajal alustati eestikeelsete õekursustega ka Viljandis. Kahe järjestikuse sõja tõttu oli Eesti Vabariigi sünnihetkeks vajadus õenduse järele selge.

Noores vabariigis peeti au sees sõdades kantud vormiriietuste lihtsust ja praktilisust, need jooned iseloomustasid ka tsiviilteenistuses tegutsevatele õdede rõivaid. Õdedekoolide avamine Tartu Ülikoolis ja Eesti Punase Risti juures tähendas, et õdede riietuse tegumood ja värvitoonid hakkasid terves riigis ühtlustuma. Väikseid muutusi vormirõivastusse tõid aga 1920. aastatel õdede kooli suundunud noored naised.

Naisõpilasi mõjutasid peamiselt Soomes ja Inglismaa haiglates praktikal olles nähtud rõivad ja toonased naiste emantsipatsiooni kajastavad moejooned. Mõistagi ei andnud meditsiinirõivas palju võimalusi moevoolude järgimiseks. Üks väheseid viise seda ametit pidades ajaga kaasas käia oli varrukad üles keerata ning lõigata modernne lühike soeng. Ainukene tõeline muutus vormirõivastuse juures oli kleidi seelikuosa lühenemine, mille tulemusel paljastus pahkluu.

Arstiteaduse arengust tulenevalt suurenes rõivastuses hügieenilistel põhjustel valge värvi osatähtsus. See väljendus nii jalanõude, sokkide kui ka seelikute puhul. Teise peamise seelikuvärvina kinnistus eri tooni sinine. Korrektse töörõiva osaks olnud suur peaaegu tervet seelikut kattev põll ja peakate olid alati valged.

Üheks ametirõivastuse vaoshoituse põhjuseks oli ka seda ametit pidavate naiste vanus. Kuigi Eesti Õdede Ühingu õdede kooli võeti vastu kuni 25-aastaseid naisi, jäi see amet terve Eesti Vabariigi ajaks keskealiste naiste pärusmaaks. 1930. aastate keskel oli Eestis õeametis kõige arvukamalt esindatud vanusevahemik 40–44 eluaastat. Vaatamata naiste osakaalu kiirele suurenemisele sellistel traditsiooniliselt meeste poolt hõivatud tervishoiualadel nagu farmaatsia ja arstiteadus jäi õendus naistekeskseks. 1936. aastal oli 528 õena töötava naise kõrval samas ametis vaid üks viiekümnendates eluaastates mees.

Sõdadevahelisel ajal polnud Eesti õenduserialal kasutatav ametirõivastus erinev mujal maailmas kasutusel olnust. Vormirõivas pidi peegeldama ühiskonna poolt sellelt ametilt nõutavat distsiplineeritust, korrektsust ja professionaalsust, mis kokku andis konservatiivse ja praktilise tulemuse.

Teisele maailmasõjale järgnenud Nõukogude okupatsioon lõikas meid ära lääne õenduse arenguteest. 

Õdede vormiriietus ENSVs

Teine maailmasõda ning sellele järgnenud Eesti taasliitmine Nõukogude Liidu koosseisu räsis põhjalikult tervishoiusektorit. Sõja tulemusel oli drastiliselt langenud arstide ja õdede arv ning epideemiline olukord riigis muutunud trööstituks.

Käsumajandus ja repressioonid koos eelmainituga tähendasid tervishoiusektoris kohati aastakümneid kestnud kvalitatiivset seisakut. Nõukogude Liidus kehtinud nn Semaško süsteem pani eelkõige rõhku kvantiteedile, mis väljendus voodikohtade ja meditsiinitöötajate arvu kiires kasvus, kuid ka tasuta ligipääsus raviteenustele. Rasked ajad tervishoius peatasid õdede vormirõivastuse arengu. Jätkus juba sõdadevahelisel ajal välja kujunenud kleidimood, mida täiendasid põll ja juukseid kattev tanu.

Sõjajärgsetel kümnenditel hakkas teisel pool raudset eesriiet õdede vormirõivastus muutuma aina paljastavamaks. Kleitide seelikuosa kattis vaevu põlved ning kleitide käised lühenesid nii, et katsid napilt õlad. Ka kasutusel olnud peakatted ei katnud enam täielikult juukseid ning muutusid pigem ametitunnuseks. Samuti loobuti põlledest, kui töö spetsiifika seda lubas. 

ENSVs plahvatuslikult kasvanud arstide ja õdede arvu tõttu võeti eesmärgiks ühtlustada nende tööriided. 1960. aastate keskel asus meditsiiniõdede vormirõivastusega tegelema äsja asutatud ENSV Meditsiiniõdede Selts. Selleks käidi Eesti riidevabrikutes sooviga leida sobivat kangast õdede kleitideks-kitliteks ning otsiti ka tööks sobivaid jalanõusid. 1971. aastal sel eesmärgil seltsi juurde asutatud töörõivaste komisjon jõudis tulemuseni kaks aastat hiljem, kui tootmiskoondis Eesti Meditsiinitehnika demonstreeris uusi vormirõivaid keskjuhatusele. Juhatuse liikmed ei jäänud esitatuga rahule. Järgmisel korral tulid tööriided kõneaineks kümme aastat hiljem.

Vaatamata katsetele vananevat rõivadisaini uuendada jäid lõiked ja kujundus terveks nõukogude perioodiks suuresti samasuguseks. Õe ametiülesannete laienemine tähendas, et aina enam asendas põlle tervet kleiti kattev kittel. Suurimaks muutujaks oli peakate, mis 1960. aastatel muutus taas kord tärgeldatuks ning kerkis juustest kõrgemale.

1970. aastatel sündis vabas maailmas õdede vormirõivastusega suurim muutus selle loomisest saadik – kleiti hakkasid aegamööda asendama püksid ja särk. Muutuse üks põhjusi oli meesõdede kasvav arv, kuid veelgi enam traditsioonilise õenduse teisenemine – senise riietusega oli seniajani kaasnenud „voodihaige patsiendi põetaja“ kuvand. Uue identiteediga kaasnes uus töörõivas, mis pidi meditsiiniõest jätma mulje kui professionaalsest erialaeksperdist. Meditsiiniõdede eneste poolt algatatud muutustega sooviti saavutada võrdsus teiste meditsiinitöötajatega, sh arstidega. Just kirurgi tuunikat ja pükse meenutav komplekt tundus oma konservatiivsuses, lihtsuses ja praktilisuses ideaalse riietusena ka õdede igapäevatöös.

Need muutused sotsialismileeri ei jõudnud. Eesti taasiseseisvumisel mõisteti, et ollakse läänes toimuvast 30–40 aastat maas. Koos paljude teiste muutustega tervishoiusüsteemis kaasnes uudne rõivastus, mis asendas varasemaid kleite, põllesid ja kitleid. Samuti loobuti igapäevatöös peakattest. Sellega lõppes kolmiku – kleit, põll ja peakate – enam kui sada aastat kestnud ajajärk.

Allikas: ajakiri Eesti Õde