Pilt on illustratiivne.

Foto: Vida Press
Uudised
29. mai 2021, 10:05

LUGEJAKIRI | Meie pere koroonatõbi on lõpuks läbi, aga tahame tänada väga hoolivat, mõistvat ja rahulikku kiirabitöötajat! (14)

„Tänaseks on see siis lõpuks läbi – meie pere koroonatõbi,“ kirjutab Liia Kotkas. Ta ei taha meenutada kannatusi, mida see haigus põhjustas talle ja abikaasale. Õhtulehele ajendas teda kirjutama hoopis   üks kiirabitöötaja – Toomas Strelnieks Kehra Karell kiirabist. „Tänan teda väga selle eest, et ta võtab oma tööd nii südamega!“

 

„Mu 72-aastane abikaasa sai 17. märtsil koroonadiagnoosi, mina 21. märtsil. Lapselaps lasteaiast „tõi“. Selle haiguse kannatustest ei taha ma detailselt kirjutada.

Abikaasa tundis end üha halvemini ja mõne päeva möödudes helistasin 1220. Sealt öeldi vaid, et ühendatakse kohe kiirabiga. Kiirabi tuligi esmaspäeva hilisõhtul. Sisenes „skafandris“ kiirabiõde – sõbralik ja usaldust äratava olemisega. Küsis oma küsimused, andis nõu, kuidas toimida, mida ja kuidas manustada. Pani aga südamele, et olukorra halvenemise korral kutsuksin julgesti taas kiirabi.

Haiguse algusest võtsin ka kohe ühendust Aruküla perearsti Helgi Vainuga, kes oli samuti väga mõistev, toetav ja julgustav. Käis ise kodus analüüse tegemas, helistas ja päris ise haiguse kulgemise kohta, alati leidis aja, kas kohe vastata või helistas ise tagasi.

Paar päeva peale eelmist kiirabivisiiti läks abikaasa olukord kehvemaks ja perearstiga konsulteerides käskis too kohe kiirabisse helistada, ta teeb saatekirja.

Kiirabi saabus peagi ja oh imet – taas see sama õde. Olukord oli halvenenud ja abikaasa viidi EMO-sse. Õde oli endiselt sõbralik, rahulik ja julgustav.

Närveerisin tublisti. Kella nelja paiku päeval helises minu telefon. Helistaja tundmatu. Võtsin vastu ja mulle tutvustas end juba tuttav kiirabiõde Toomas. Ütles, et teda väga huvitab minu abikaasa staatus, kus tal on ja kuidas ta tervis. Selleks ajaks ei teadnud ma veel midagi. Õde julgustas mind ise helistama ja abikaasa kohta uurima ning küsis, kas ta võib veel õhtul helistada. Teda väga huvitas, kuidas haigel läheb ja kus ta on.

Peagi selgus, et abikaasat ei panda haiglasse. Kella 7–8 paiku tõi poeg ta koju.

Õhtul kella üheksa paiku helistaski kiirabiõde uuesti ja tundis taas huvi, kuidas abikaasal läheb. Andsin telefoni üle ja siis ta veel õpetas – soovitas, kuidas edasi toimida ja toonitas taas, et kui vaja, kutsuge jälle julgesti kiirabi. Seda polnud küll õnneks enam vaja, tervis hakkas tasapisi taastuma. Peale kümmet nädalat haiguslehel olemist on mees nüüdseks taas tööl.

Mina kirjutan sellest põhjusel, et pole elus kohanud veel nii hoolivat, mõistvat ja rahulikku kiirabitöötajat.

Tänan teda väga selle eest, et ta võtab oma tööd nii südamega, on tõeline professionaal, empaatiline, pühendunud spetsialist, kes on tunneb kaasa võõrale murele-hädale.

Soovin, et kõigile abivajajatele satuks just niisugused õed, nagu seda on Toomas Strelnieks!“