Uudised

Uuring: Covid-19 pandeemia võimendas Eestis soolist ebavõrdsust 

Toimetas Hindrek Pärg, 10. juuni 2021 09:03

Foto on illustreeriv

Foto: STANISLAV MOSHKOV

Koolide ja lastehoiuasutuste sulgemisega jäi suurem osa laste eest hoolitsemise ja kodustest tööde koormusest naiste kanda ning vähenes võimalus teha tasustatud tööd.

Pandeemia, iseäranis eriolukorra ja nn inimeste kodudesse sulgemise ajal astus Eesti soolise võrdsuse osas mitu sammu tagasi, teatab mõttekoda Praxis pressiteates, milles tutvustatakse analüüsi „COVID-19 pandeemia sotsiaal-majanduslik mõju soolisele võrdõiguslikkusele“ tulemusi.

"Pandeemia andis soolisele võrdõiguslikkusele väga tugeva löögi,“ kinnitas analüüsi üks autoritest, analüütik Sandra Haugas. „Pandeemia ajal langesid drastiliselt suurenenud hulgal toimetusi valdavalt naistele. Selles mõttes viis pandeemia meid soolise võrdõiguslikkuse vallas justkui saja aasta tagusesse aega, mil naise n-ö täisajaga, samas tasustamata tööks oligi toimetada kodus.“ 

Naise nähtav ja nähtamatu koormus 

Juba enne pandeemiat panustasid naised võrreldes meestega laste hoolitsemisesse ja kodutööde tegemisse rohkem tunde. Praxise analüüsist selgus, et tasustamata tööd, sh nii „nähtavad“ (näiteks laste eest hoolitsemine, toiduvalmistamine, kodu koristamine) kui ka „nähtamatud“ ehk nn vaimne koormus (nt toiduplaneerimine, kodutööde jaotamine pereliikmete vahel ja ülevaatamine, laste koolist tulevate e-kirjade lugemine ja nendele vastamine) on pandeemia ajal jäänud enamasti naiste kanda.  

See on naistele kaasa toonud märkimisväärsed töö ja pereelu ühitamise raskused, millest tulenevalt on osad naised olnud sunnitud oma tasustatud töö koormust vähendama või sellest loobuma. See on vähendanud ka naiste unetunde, aega iseendale ning toonud kaasa vaimse tervise probleeme. 

Palgatöö kannatas 

Lapsevanematele, sõltumata soost, valmistas muret laste toimetulek pandeemia ajal: osadel juhtudel on pandeemia lastele juba negatiivse jälje jätnud (näiteks õpiraskuste või muu vaimse tervise probleemide tekke näol).  

Pandeemia-aegne pere nimel karjäärist või täiskohaga tööst loobumine avaldab Praxise analüüsi järgi pikaaegset mõju soolisele võrdsusele tööturul. Praegune tööst loobumine mõjutab tõenäoliselt pikas perspektiivis naiste edenemist ametialasel karjääril ning naiste tööhõivet, sealhulgas soolist palgalõhet ja pensionilõhet.  

Meetmeid kasutusele ei võetud 

Eestis ei ole kasutusele võetud piisavalt meetmeid, et toetada lapsevanemate edukat toimetulekut ja soolist võrdsust pandeemia ajal, selgus analüüsist. Rakendatud meetmetest kõige enam ollakse rahul toidupakkide ja alusharidusasutuste kohatasuvabastusega.  

Kuna tegemist on kohalike, mitte riiklike meetmetega, esineb peredele pakutavate meetmetega seoses teatav piirkondlik ebavõrdsus: ühtedes kohalikes omavalitsustes pakutakse toidupakkides töö ja pereelu paremat ühitamist võimaldavaid valmistoite, teistes aga kuivaineid vms, mis töö ja pereelu ühitamisele oluliselt kaasa ei aita; ühtedes kohalikes omavalitsustes on alusharidusasutuste kohatasuvabastus, teistes aga mitte jne.   

Lapsevanemad olid kriitilised ka kriisijuhtimise osas ja tõstsid esile kehva planeerimist, ebapiisavat otsustamisjulgust, põhjendamatute otsuste tegemist, liigset vastutuse asetamist üksikisikule, vähest koostööd erasektoriga ning kõige enam ebaõnnestunud kommunikatsiooni (sealhulgas ebaselgeid sõnumeid, infopuudust, vähest empaatiat ja inimeste hirmutamist).

Sooperspektiivi arvesse ei võetud 

Poliitikakujunduses sooperspektiivi arvesse ei võetud. Ehkki sotsiaalpoliitika ja soolise võrdõiguslikkusega tegelevad poliitikakujundajad teadvustavad, et pandeemia võis naisi mõjutada negatiivsemalt kui mehi, on tegelikus Eesti poliitikakujunduses sooperspektiivist lähtutud väga vähe (sisuliselt ainult ohvriabi poliitikas, kuhu suunati täiendavaid ressursse peamiselt naissoost lähisuhtevägivallaohvrite toetamiseks pandeemia ajal). Poliitikaid kujundades sooperspektiivi olulisust küll arutati, kuid meetmete kujundamisel tehti otsus siiski meetmete kasuks, mis on universaalsed, st ei sihita kumbagi soogruppi eraldi. 

„See näib viitavat, et poliitikakujundajad küll aimasid, et pandeemia võib soolist võrdõiguslikkust mõjutada negatiivselt, kuid sellegipoolest jätsid nad seda mõju pehmendavad meetmed kujundamata. Sooline võrdõiguslikkus ei ole Eesti poliitikakujunduses endiselt piisavalt oluline väärtus, mida kaitsta,“ leidis Haugas.