Uudised

TOIDUTEADLANE SELGITAB: kas poepiima tehakse tõesti pulbrist ja täispiima lahjendatakse veega? 

Toimetas Sirje Maasikamäe, 12. juuni 2021 09:00

Täispiim ehk tööstusesse jõudnud lehmapiim sisaldab umbes 3–5 protsenti rasva.

Foto: Vida Press

Poepiima ümber levib arusaamatuid müüte, näiteks arvatakse, et tööstusest pärit piim on tehtud pulbrist või lahjendatud raha teenimise eesmärgil veega. Toiduteadlane Rain Kuldjärv selgitab, miks sellistel valearvamustel pole ühtegi loogilist põhjendust.

Täispiim ehk tööstusesse jõudnud lehmapiim sisaldab umbes 3–5 protsenti rasva. Täpne rasvaprotsent sõltub aastaajast, lehma tõust, füsioloogilistest iseärasustest ja sellestki, mida lehm iga päev sööb.

„Minult kui toiduteadlaselt on skeptiliselt küsitud, kas piima rasvasisaldus väheneb seetõttu, et seda tööstuses veega segatakse. Huvitav mõttekäik, aga minu vastus on üsna konkreetne: ei, ei segata! Ja kes ei usu, võib kodus ise väikese katse teha. Nimelt lisades piimale vett ehk veega lahjendades muutub piima värv sinakaks ning loomulikult on seda ka maitsest tunda,“ julgustab Kuldjärv katsetama.

„Miskipärast arvatakse, et lõss on midagi ebatervislikku, mis on saadud mõne ebasoovitava töötlemise tulemusel,“ imestab toiduteadlane Rain Kuldjärv.

Foto: Erakogu

Samal teemal

 Toiduteadlase sõnul eemaldatakse piimarasv piimast, et seda vajalikul viisil edasi töödelda ning sellest erinevaid piimatooteid valmistada. „Kui lahutada piimast piimarasv ehk koor, siis saame kätte rasvavaba piima ehk lõssi. Seejärel toimub normaliseerimine ehk lisatakse vastav rasvaprotsent piima sisse tagasi, just sellises koguses, nagu me pakendilt lugeda saame, olgu selleks 1,8% joogipiim või hiljutise uuringu kohaselt Eesti perede lemmik 2,5% rasvasisaldusega piim. Täispiima puhul jääb koore eraldamise etapi vahele ehk piima rasvasisaldus on selline nagu tööstusesse jõudes,“ selgitab Kuldjärv.

 Kuldjärve sõnul on piimamüütidest veel üllatav, kui suur osa inimestest ei tea, mis asi on lõss. „Miskipärast arvatakse, et lõss on midagi ebatervislikku, mis on saadud mõne ebasoovitava töötlemise tulemusel. Tegelikult on lõss aga lihtsalt kooritud ehk rasvavaba piim, mida kasutatakse palju toiduainetööstustes, näiteks pagari- ja kondiitritoodetes, erinevates määretes, kastmetes ja mujal,“ mainib Kuldjärv.

 Üllatavalt arvab osa inimesi ka seda, et poes müüdavat joogipiima tehakse piimapulbrist. „See ei ole puhtpraktiliselt lihtsalt mõistlik – piim sisaldab 87 protsendi ulatuses vett. Piimast vee eraldamine ehk piimast pulbri tegemine on aja- ja energiamahukas. Lisaks kuluks veel omakorda ressursse ja energiat, et hiljem pulbrist omakorda piim valmistada. Seega pole see kindlasti mingist otsast mõistlik ega kasumlikum kui naturaalse lehmapiima müümine. Lisaks ei lubaks seda ka seadusandlus, sest pulbrist valmistatud toodet tuleb seadusandlusest lähtuvalt nimetada piimajoogiks,“ rõhutab ta.

 Samas pole toiduteadlase sõnul piimast piimapulbri tegemises mitte midagi halba. Piima- või lõssipulbrit tehakse pihustuskuivatamise teel. Väga lihtsustatult kirjeldades toimub see nii: piim piserdatakse piiskadena hästi kuuma kambrisse, mille tulemusel aurustub piimatilgas olev vesi hetkega ning alles jääb ainult piima kuivaine, millest moodustubki pulber.

 „See protsess on väga loomulik ning sarnaneb tavalisele kuivatusportsessile. Seda võib kaudselt võrrelda näiteks rosina või mõne muu kuivatatud puuvilja valmistamisega, erinevus on lihtsalt tehnoloogilises protsessis ja kuivatamise temperatuuris ja astmes,“ lisab Kuldjärv.