Kui demokraatia võimaldab maskikandmise vastu protestida, siis Hiinas kuuldavasti keevitati halvemal juhul nakatunud inimesed oma kodudesse kinni. Tänaseks oleme viirusega koos eksisteerunud enam kui aasta. Aga millise hinnaga? Meie tavaelu oli segi paisatud, aga Toompeal kogunesid inimesed, kes oma „vabadusi tagasi nõudsid" ja minu meelest kainet mõistust eirasid.
Viiruse ohjeldamiseks on rekordilise ajaga loodud mitmeid vaktsiine. Uuringud ja statistika näitavad, et vaktsiinid, mis praeguseks hetkeks kasutusele võetud, on ohutud, kuigi kasutamisel on esinenud ka harvaesinevaid tüsistusi ja see hirmutab inimesi. Kas vaktsiin on päästja? Kes saab olema see üks sajast tuhandest, kes võib tüsistuste tõttu surra?
Segadust tekitab info paljusus, inimeste vähesed teadmised viroloogiast, allikakriitilisuse puudumine ja endiselt vaktsiinide defitsiit. Erinevaid väljaandeid kõrvutades ilmneb neis vasturääkivusi ja ka valitsuse antav teave võib päevadega muutuda. Eelnev loetelu on põhjustanud elanikkonna hulgas skeptilisuse vaktsineerimise vajaduses. Samas pole see midagi uut –vastuseisjaid on alati olnud ja kõigele.
Vastaste hulgas on inimesi, kes põhimõtteliselt keelduvad kaitsepookimistest, aga ka haritud inimesi, kellele ei meeldi vaktsineerimise sundus ning pole teada, kuidas mõjub seerum järgmisele põlvkonnale. Samas on vaktsiinide vastasus põhjustanud Euroopas ja ka Eestis juba unustatud
haiguste puhanguid. Me oleme unustanud, kuidas sellises kriisis käituda. 1959. aastal vaktsineeriti kogu Eesti elanikkond lastehalvatuse vastu ja alates 1962. aastast pole Eestis poliomüeliiti esinenud. Oleme unustanud, et Nõukogude Eestis kehtestati vajadusel tihti talviti gripikarantiin ja ajaloos on veel palju näiteid, et ranged meetmed aitavad epideemiate hoogu peatada.
Kui vaktsineerida kogu elanikkond, õnnestub (äkki) inimkaotusi minimeerida, ühiskond jälle avada ja võidavad kõik.
Juba praegu näitavad vaktsiinid häid tulemusi – suremus hooldekodudes ja 80+ elanikkonna hulgas on märgatavalt vähenenud. Nüüd jääb üle ainult leida vahendid mõtteviisi muutmiseks. Kui väljume sellest kriisist targalt, oleme tulevikus tugevamad ja kogukonnana ühtsemad. Maailma on hakatud järk-järgult avama ja meie kauaoodatud vabadused taastuma, aga mõtlematu käitumine võib nullida teadlaste ja riikide pingutused ja uuesti võivad saabuda piirangud.
Kunagi sai ühe vestluse käigus võrreldud meie parlamenti sipelgapesaga, aga sipelgate eksisteerimine seisneb koostöös, mitte teineteisele vastu töötamises. Leian, et lihtsam on kriisisituatsioonis tegutseda meeskonnana ja ühise pingutusega viirus seljatada.
Oluline on teha ja jätkata selgitustööga elanikkonna hulgas, et teadvustada vaktsiinide vajalikkust. Just praegune olukord maailmas peaks olema oluliseks õppetunniks inimkonnale, et meditsiin ei soovi kedagi kahjustada ja kas usaldamine poleks lihtsam kui vandenõudesse uskumine või vabaduste piiramine uute haiguspuhangute korral.
Kommentaarid