LÄHEDANE VAJAB HOOLDUST? Kust leida abi ja millal oma jõududest enam ei piisa? (6)

Kust leida infot omastehoolduse kohta, kuidas ootamatu olukorraga toime tulla ja missuguseid teenuseid omastehooldajatele pakutakse? Vastab koduõde ja Eesti Õdede Liidu terviseõenduse seltsingu esimees Aina Saarma.

Kui inimene mõistab, et ta peab hakkama mõnd lähedast igapäevaselt hooldama, siis millest ta peaks alustama?

See sõltub sellest, missugust hooldust lähedane vajab. Tooksin välja neli erinevat hooldusvajaduse gruppi: ootamatu haiguse või trauma tagajärjel hooldust vajavad inimesed, psüühikahäiretega täiskasvanud, eakad ja erivajadustega lapsed. Lapse erivajadused ei pruugi ilmneda sündides ning diagnoosi saamine võib võtta aega.

Esimesed juhised saavad nii hooldust vajavad inimesed kui ka nende lähedased tervishoiusüsteemist. Osas haiglates töötavad sotsiaaltöötajad, kes saavad suunata, kust ja missuguseid sotsiaalteenuseid teatud diagnoosiga patsiendile pakutakse. Oluline tugi patsiendile ja tema lähedastele on perearst ja -õde, kes tunnevad patsienti ja oskavad ka edasiste sammude kohta nõu anda. Paljud perearstikeskused pakuvad koduõendusteenust või teevad tihedalt koostööd koduõdedega.

Hoolduskoormuse puhul eristatakse terviseprobleemiga kaasnevaid protseduure, mida saab teha tervishoiutöötaja, ning igapäevaeluga hakkama saamise protseduure, mis jäävad lähedase kanda.

Kust leiavad abi lähedased, kes hooldavad oma eakaid sugulasi?

Eakate puhul ei ole võimalik enamasti tervist parandada, vaid oluline on aidata eakal säilitada tervist ja toetada igapäevast toimetulekut. Dementsed eakad on väga spetsiifilist hooldust vajav grupp ning soovitan omastehooldajal abi ja nõu saamiseks ühendust võtta MTÜga Elu Dementsusega. Nende kodulehelt leiab põhjalikku infot ning nad korraldavad ka tugigruppide kohtumisi.

Dementsus on haigus, mis võib areneda väga kiiresti ning võib tekkida eaka hooldekodusse paigutamise vajadus. Kuna kõik hooldekodud ei võta vastu dementseid eakaid, siis MTÜst Elu Dementsusega oskab nõustada, missugused hooldekodud pakuvad teenuseid dementsetele.

Kuidas leida sobivad abivahendid lähedase hooldamiseks?

Abivahendeid on lai valik ning paljud on väga spetsiifilised. Näiteks puusaliigese operatsioonil käinud inimene ei tohi kummarduda ning sokkide jalga panemiseks on loodud spetsiaalne abivahend. Hakkama saamiseks oskavad abivahendeid kõige paremini soovitada pere- ja koduõed, kes jagavad ka nõuandeid, kuidas patsienti juhendada neid kasutama. Abivahendite asjus tasuks nõu pidada ka eriõega.

Abivahendid aitavad patsienti kaasata tema igapäevatoimingutesse ja anda talle teatud määral iseseisvust. Näiteks insuldi tagajärjel on patsient sageli voodihaige ja vajab abi paljudes igapäevatoimingutes, ka söömisel. Insuldipatsiendile saab aga õpetada söömist spetsiaalse lusikaga.

Missuguseid tugiteenuseid pakuvad omastehooldajatele riik ja kohalik omavalitsus?

Nimekiri teenustest, mida peaks pakutama, on pikk. Riigi tasandil võib olla teenus välja töötatud ning selle osutamine on delegeeritud kohalikule omavalitsusele, aga kui kohalikul omavalitsusel pole piisavalt võimalusi ega võimekust, siis seda teenust tegelikult ei saa.

Näiteks psüühikahäiretega täiskasvanutele peaksid kohalikud omavalitsused pakkuma toetatud elamise teenust, kuid praegu suudetakse seda teenust pakkuda umbes viies kohalikus omavalitsuses. Tallinn pakub psüühikahäiretega täiskasvanutele teenuseid Tallinna Vaimse Tervise Keskuses. Psüühiliste erivajadustega täiskasvanustele on loodud riigi hooldekodud, kuid sinna koha saamiseks võib järjekord võtta isegi aastaid. Senikaua peab lähedane oma pereliiget hooldama. Väiksemate kohtade eelis on see, et kuna spetsiaalseid teenuseid vajavaid inimesi on vähem, siis on ka suhtlus ning koostöö tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatega vahetum ning teenus personaalsem. Kui väikses vallas on eriline hooldust vajava patsiendi juhtum, siis on nii ametnikud kui ka kogukond abiks. Julgustan inimesi abi ja teenuseid küsima. Olukord on kindlasti keeruline inimesele, kes peab ootamatult hakkama lähedast hooldama, sest enneolematu olukord ei ole raske ainult patsiendile, vaid ka lähedastele.

Kuidas ootamatus olukorras vaimset tervist hoida?

Väga oluline on füüsilise tervise kõrval toetada ka vaimset tervist. Nii palju kui võimalik tuleks hooldusvajadusega patsienti kaasata temaga seotud igapäevategevustesse. Kui inimene on kaasatud, siis ei teki tal nii palju meeleoluhäireid.

Koduõena olen näinud, kuidas lapsed väga püüavad oma eaka lähedase eest hoolitseda ja koju on sisse seatud lausa väike koduhaigla, kuid seenior on sellest hoolimata tujukas ja kuri. See tekitab omakorda omastehooldajas frustratsiooni. Seega on tervishoiutöötaja ülesanne lähedasele selgitada, missugused muutused toimuvad patsiendi psüühikas, et ta mõistaks sellise käitumise tagamaid.

Õdedel on senisest rohkem aega vaja, et lisaks patsiendi nõustamisele ja jõustamisele suudaksid nad vajalikku tuge pakkuda ka lähedastele. Sõnal on suur jõud ja sõna on ka teenus.

Kelle poole omastehooldajad oma muredega pöörduda saavad?

Koduõde tegeleb lisaks patsiendile ka ülejäänud perekonna abistamisega. Pöördumatult haige koduhooldusel olev onkoloogiapatsient ei vaja alati igapäevast konkreetset tervishoiuprotseduuri, kuid nii tema kui ka lähedased vajavad ärakuulamist. Samamoodi vajavad vaimset tuge ka need omastehooldajad, kes saavad oma dementse lähedase hooldusprotseduuridega ise toime, kuid kes puutuvad kokku dementseks jäänud lähedase agressiivsusega.

Omastehooldajate vaimse tervise toetamine on äärmiselt vajalik ning seda ei tohi alahinnata. Kui hooldaja vastutust kandev inimene ei tunne, et teda piisavalt kuulatakse ja talle tagasisidet antakse, siis võivad sellest puhkeda konfliktid omastehooldaja ja tervishoiutöötaja vahel.

Arusaamine, mida patsient või tema lähedased tegelikult vajavad, ei tule kohe, see vajab aega, kuulamist ja dialoogi.

Millal saada aru, et oma jõududega ei tulda enam toime, ning mida sellisel juhul ette võtta?

Üht retsepti, mis kõigile sobiks, ei ole. Iga lugu on erinev. Oluline on vahet teha, kas omastehooldaja füüsiliselt enam ei jõua või on ta psüühiliselt omadega läbi. Tihti hoolduskoormuse all olev inimene ise ei saagi sellest aru, et ta enam ei jõua, või ta ei teadvusta seda endale.

Tervishoiu- või sotsiaaltöötajal on oluline roll omastehooldaja abivajaduse märkamisel. Et jõuda juurprobleemini, mis on hooldaja suurim vajadus, on oluline teda kuulata.

Mõnikord, kui olen koduõena oma patsientide lähedastelt küsinud, kuidas te hakkama saate, siis puhkevad nad nutma, sest keegi ei ole neilt seda varem küsinud. Kui hooldaja küsib pereõelt nõu abivahendite vms kohta, siis on õe kohustus küsida omastehooldajalt ka tema toimetuleku kohta. Omastehoolduses on hoolduskoormust kandva lähedase füüsiline ja vaimne heaolu sama oluline kui hooldusabi vajava patsiendi heaolu

Allikas: ajakiri Eesti Õde.