„Ei ole mitte mingit bioloogilist alust arvata, et mRNA vaktsiinid mõjutavad meie geene või kahjustavad loodet/rasestumist,“ selgitab Erik Abner, funktsionaalse genoomika teadur.
„RNA ei ole DNA ja suvalised RNA osad ei ühine juhuslikult meie DNAga, muidu oleks meie rakkude genoomid kasvõi erinevate juurviljade geene täis. RNA ei ole midagi uut ja müstilist, vaid täiesti tavaline osa meie keha toimimisest. Absoluutselt igas elusolendis on „looduslikku“ RNA-d. Keskeltläbi on inimkehas sama palju RNA-d kui DNA-d.
RNA on inimkehas ebastabiilne ja see lagundatakse suhteliselt kiiresti. Vaktsiinides kasutatakse küll modifitseeritud RNAd, kuid ka see pole meie kehale midagi uut. See lihtsalt pikendab vaktsiini RNA eluiga mõne päeva jagu. Kui RNA oleks püsiv, siis ei oleks meil ju mitut süsti vaja.
Vaktsiini süstitakse lihasesse, seega ei lähe see laialdaselt mööda keha ringi „ujuma“. Oma olemuselt on vaktsiinide lipiidkestad väga kleepuvad ja rakkudele isuäratavad, seega tõmmatakse nad esimesel võimalusel nende sisse.
Märkimisväärset kogust vaktsiini munasarja ei tohiks jõuda. Munarakud on pigem n-ö magavad rakud. Neil on väga väike energiakulu ning ka nende DNA ja kromosoomid on tihedalt kokku pakitud. See vähendab võimalust, et RNA saaks rakku siseneda, sealt edasi rakutuuma jõuda ning siis veel liituda „lahtise“ DNA-ga. Bioloogias on küll olemas mehhanisme, kuidas RNA-d DNA-sse viia, kuid see on märksa keerulisem ja nõuab lisamehhanisme, mida vaktsiinides kindlasti pole.
Kui geeniteraapia oleks nii lihtne, ei oleks meil ju vaja geneetiliste haiguste ravimisega nii väga vaeva näha.“
Loe lisa Tartu Ülikooli kodulehelt Teadlaste vastused koroonaküsimustele.
Kommentaarid