SUITSIIDIKATSETE HULK KASVAB: märkamine ja tegutsemine võivad päästa inimese elu

Enesetappude ja enesetapukatsete statistika näitab, et tegemist on suure rahvatervise probleemiga. Möödunud aastal registreeriti Eestis enam kui 200 suitsiidi, mida oli rohkem kui sõidukiõnnetuste, uppumiste, ülemäärse külma, suitsu, tule ja leekide toime tagajärjel hukkunuid kokku.

Suitsiidikäitumise terviklikumaks ja süsteemsemaks ennetamiseks on sotsiaalministeerium koostöös partneritega koostamas enesetappude ennetamise tegevuskava. Tegevuskava üheks aluseks on hiljuti Maailma Terviseorganisatsiooni tellimusel valminud Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi raport „Enesetappude ja enesetapukatsete epidemioloogiline ülevaade Eestis.” Ülevaate eesmärk on aidata ennetustööd paremini sihtida, tuues välja suitsiidikäitumise riskigrupid ja riskitegurid.

 Suitsiidikatsete hulk kasvab ennekõike noorte hulgas

 Raportist selgub, et enesetappude arv 21. sajandi Eestis näitab langevat trendi. Ehkki mõnedel aastatel on esinenud väiksemaid üles-alla kõikumisi, pole enesetappude arv viimase 20 aasta jooksul kordagi mitu aastat järjest tõusnud. Kõige suurem enesetappude arv on viimaste kümnendite jooksul olnud aastal 2001 (n=400) ning kõige vähem hukkus suitsiidi tõttu inimesi aastal 2016 (n=186).

 2020. aastal suri suitsiidi läbi 210 inimest (suitsiidikordaja 100 000 elaniku kohta oli 15,9). Samas esineb enesetapukatseid Eestis vähemalt kümme korda sagedamini kui enesetappe. Nendele lisanduvad veel ka need juhtumid, mis meditsiinisüsteemi vaatevälja ei jõua ning jäävadki registreerimata. Enesetapukatsete kordaja on oluliselt tõusnud ning see on eriti märgatav nooremates vanusgruppides.

 Üheks suitsiidi riskiteguriks on sugu. Suitsiide esineb meeste hulgas 4–5 korda sagedamini kui naiste hulgas. Kui naiste puhul on suitsiidikordaja 6,1, siis meestel 24,1. Seejuures on nooremates vanusgruppides kuni 24. eluaastani naistel enesetapukatse kordaja oluliselt kõrgem kui meestel, kuid täisealiste vanusgruppides on enesetapukatse kordaja kõrgem meestel.

 Suitsiidide ja suitsiidi katsete osas esineb vanuseline erinevus. Suitsiidide tase on keskmisest kõrgem 20–29-aastaste ning üle 55-aastaste vanusegruppides, kuid suitsiidikatseid esineb kõige enam 15–19-aastaste hulgas.

 Tähelepanu väärivaid aastasisese sesoonsuse mustreid Eesti suitsiidistatistikas välja tuua ei saa ning kõikumised tunduvad olevat pigem juhuslikku laadi, kuid 2020. aastal näitas suitsiidikõver kalendrikuude lõikes pisut kõrgemat taset mais ja augustis. Enesetapukatsete osas eristus noortel (vanusgrupis 0–17) kõrgem enesevigastuste tase mai kuus.

 Võrdluses teiste WHO Euroopa regiooni riikidega on Eesti suitsiidide taseme poolest 13. kohal.

  Märkamine ja tegutsemine võib päästa inimese elu

 Suitsiidikäitumise ennetamiseks on vaja esmalt suitsiidiriskiga inimest märgata, tema jaoks olemas olla ja teda hinnanguvabalt kuulata ning lõpuks leida talle abivõimalused, mis aitavad kriisist elusa ja tervena ning loodetavasti ka vaimselt tugevama ja vastupanuvõimelisena välja tulla. Seda on lihtne öelda, kuid mõnikord raske teostada, kuid ilma tegutsemata ei pruugi suitsidaalse inimese jaoks olla abi piisav. Ära oota! Tee midagi!

 Nii nagu kunstlik hingamine või Heimlich’i võte toimivad füüsilise tervise akuutsete probleemide korral, on ka vaimse tervise ja suitsiidikäitumise ennetamise valdkonnas tööriistu ja esmaabi võtteid, mis võivad kellegi jaoks olla elupäästva toimega. Näiteks on üks selline kolmest elupäästvast oskusest koosnev noortele suunatud tööriist KVS – küsi, veena, suuna (ingl k QPR – question, persuade, refer). See tähendab, et tuleb esiteks küsida inimeselt suitsiidi kohta, teiseks veenda inimest abi otsima ning kolmandaks suunata inimene vajaliku abi juurde. Allpool mõned praktilised nõuanded, millele iga sammu juures tähelepanu pöörata.

 Küsi:

Planeeri sobiv aeg ja koht, et rahulikult küsida

Püüa jääda inimesega kahekesi, leia privaatne ruum

Varu piisavalt aega, et inimest kuulata (vähemalt tund), kiirustada ei tohiks

Alusta kaudsemate küsimustega elutüdimuse ja lootusetuse tunde kohta, jaga oma tähelepanekuid tema käitumisest

Liigu edasi otseste küsimusteni suitsiidimõtete kohta.

NB! Suitsiidimõtete kohta küsimine ei suurenda suitsiidiriski

Veena:

 Alusta kuulamisest, see on parim kingitus suitsiidikriisis inimesele

Pühenda teisele inimesele kogu oma tähelepanu

Hoia enda hirmud ja mured tagaplaanil

Ära sega jutule vahele

Ära kiirusta hinnangute ega hukkamõistuga

Kui inimene keeldub abist, ära loobu teda toetamast, hoia sidet ja veena uuesti

Vähenda riski, tee suitsiidi sooritamine raskeks, näiteks piira ligipääsu suitsiidivahenditele

NB! Isegi kui veenmine kohe ei õnnestu ja inimene saab pahaseks, siis parem on omada vihast kui surnud sõpra või pereliiget

Suuna:

 Parim viis on inimene aktiivselt abi juurde viia, mitte ainult soovitada pöörduda

Hea on tema eest visiit kokku leppida ja esimesele visiidile kaasa minna

Kui sa ei tea ühtegi vaimse tervise spetsialisti, võid alustada mõnest abitelefonist või perearstist. Akuutse kriisi korral helista 112

Kui tegemist on pakilise murega, pöördu nõuandeliinidele:

 • Lasteabi: tel 116111 (24h) või lasteabi.ee

 • Vaimse tervise nõustamise tugiliin: tel 660 45 00

Ohvriabi: tel 116006 (24h)

 • Eluliin: igapäevaselt kl 19–07 tel 6558 088

  Hingehoid: tel 116 123 (24h)

  Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h)

 Abi saab ka veebilehtedelt:

  https://peaasi.ee/

  https://tarkvanem.ee/

  lahendus.net

  https://www.palunabi.ee/

  http://enesetunne.ee/

 Tegutsedes loome lootust

 Sisendamaks lootust, et iga inimese ja kogukondade ühiste jõupingutustega on võimalik asju paremaks muuta, on Maailma suitsiidipreventsiooni assotsiatsiooni ellu kutsutud ülemaailmne suitsiidipreventsiooni päev, mida tähistatakse igal aastal 10. septembril. Selle aasta maailma suitsiidipreventsiooni päeva juhtlauseks on „Tegutsedes loome lootust!“.

 Suitsiidipreventsiooni päevaga soovitakse vähendada suitsiidikäitumisega kaasnevat häbimärgistatust, rääkida teemast avatult ja vastutustundlikult, sisendada lootust suitsiidikriisis inimestele ja nende lähedastele, aga ka suitsidaalsete inimestega töötavatele spetsialistidele ja kogukondadele, et enesetappude ennetamine on võimalik ühiste jõupingutuste kaudu. Eelkõige julgustatakse kõiki tegutsema – ühiskonna, kogukonna, üksikisiku tasandil.

Merike Sisask on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professor, suitsidoloogia ekspert ja psühholoogiline nõustaja, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhatuse liige ja vanemteadur ning Eesti esindaja Maailma suitsiidipreventsiooni assotsiatsiooni (IASP) juures.