Aga avalikult oma vaimset alaarengut tunnistada ongi raske. Eks nüüd hakkavad sinna tasapisi lisanduma ka füüsilised puuded. Tuttavatest vist umbes 90% on esinenud tõsiseid kõrvalmõjusid. Kurtes arstile, kõigil üks ja sama vastus- oi ei, kindlasti mitte vaktsiinist! Mida iganes,aga mitte jumala eest sellest! Ma ei ole vaktsiinivastane, aga seda lihtsalt ei ole veel olemas. Ja solki endale ehku peale ei süsti.
Rasedate vaktsineerimist peetakse tulevastele lastele ikka väga ohtlikuks ja ei saa aru, et miks see tulevane ema selle riski võttis??? Ennast oleks ju võinud peale sünnitamist vaktsineerida??? Enda tervisega riskimine on ju igaühe enda asi, aga lapse tervisega???
Kui vaktsineeritu ei julge tunnistada, et on vaktsineeritud, siis sellega on ju kõik öeldud! Ta ise ka päris täpselt ei tea mida ja milleks ta endaga tegi. Kui oled kindel ja tegu on igati õigustatud ja põhjendatud, siis pole ka midagi karta! Siiani süstitakse ennast vaid tänu hirmule kaotada töö, õpingud, normaalse inimese igapäevahüved. Hale.
hoiavad eemale ja kardavad vaktsineeritud inimesed vaktsineerimata inimesi, ka enda tutvusringkonnas, mingis osas mõistetav - ikkagi see “ rumal ja mitte arusaav”, aga olgu nii. Kui sellest piisab rumalaks tembeldamiseks, ju siis ongi aeg laiali minna.
Väike poiss küsib isa käest:
“Issi, mis asi on käi?”
"Käi on seline ümmargune kivi, mis ringi käib ja millele vesi peale tilgub ja millega saab igasugu asju teritada!”
Poiss mõtlikult: "Hmm, imelikult ikka eesti keeles soovitakse: “Kivi kotti!”, “Nael kummi!”, “Käi p*rsse!”
KOMMENTAARID (15)