Meeled

KOROONA ÕPPETUNNID HOOLDEKODUS: hea, kui seal on inimene, kellega jagada oma kurbust või rõõmu   (1)

Toimetas Sirje Maasikamäe, 14. oktoober 2021 07:00
Foto: Pexels

Et mõista, mida inimesed hooldekodudes elades tunnevad, pangem end mõttes olukorda, kus peame loobuma kõigest, millega oleme elus senini harjunud, kirjutab sotsiaalministeeriumi vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandi ministeeriumi ajaveebis.

Sotsiaalministeeriumi 2020. aasta hoolekandestatistika andmetel on Eestis ligi 200 üldhooldekodu, kus elab ca 9000 inimest. Kui lisada sellele veel erihooldekodude, õendus- ja hooldushaiglate elanikud, keda on pea sama palju, on see suur arv ja see kasvab.

Samal teemal

Hooldekodus on inimene enamjaolt oma viimases maapealses kodus, ja on hea, kui seal on inimene, kellega saab jagada oma kurbust või rõõmugi. On see siis empaatiline töötaja või toanaaber. Väga hea on, kui asutuses on hingehoidja või muu vaimse tervise spetsialist, kes saab inimest tema mures ära kuulata, nõu anda, lohutada, olla kõrval.

 Sotsiaalministeeriumi kaplanaat taotles seoses koroonaviiruse puhanguga ja kriisiolukorraga 2020. aasta kevadel riigilt rahastust, et käivitada hingehoid hooldekodudes. Toetus on võimaldanud 2020. aasta juunist kuni 31. detsembrini 2021 suunata 15 suuremasse hooldekodusse nii hingehoidjaid kui kaplaneid. Alates 1. maist saime riigi toel laiendada hingehoiutööd veel 25 hooldekodusse, ühtekokku  on nüüd Eestis 40 hooldekodu, kus elanikele ja töötajatele nende hingehädades on toeks professionaalsed hingehoidjad ja kaplanid.

Foto: Pexels

 Mida  siis hingehoidja hooldekodus teeb?

 Hingehoidjad kirjutavad oma aruannetes: „Põhilised on vestlused, üksinduse, leina teemal, ettelugemised neile, kelle käed ei jaksa raamatut hoida või silmanägemine vilets. Seoses saabuvate pühadega olen kutsunud kokku inimesi, et istuda kohvitassi taga, rääkida vanadest kommetest, vaikse nädala ja ülestõusmispühade tähendusest ja laulda“ … „Olen osutanud elanikele ka praktilist abi, näiteks kui telefon ei tööta ja edastanud sotsiaaltöötajale poesoovi nimekirju. Kevade tulles aitan pimedaid kliente õue värsket õhku hingama.“

 Koroona pandeemia ajal on olnud ja on jätkuvalt piiratud hoolekandeasutuste elanike suhtlemine omastega, mis on loomulik, et vältida viiruskollete tekkimist. See on süvendanud inimeste üksildust,  masendust ja ärevust. Suurenenud on lähedaste mure hooldusel olevate omaste pärast. Asutuste töötajate tööpinge kestvalt suur, tööjõudu napib, töötajad  haigestuvad või peavad jääma isolatsiooni.

 Hingehoidja kirjast lõik: „Näen, et suur pinge on juhtkonnal, kes vastutab. Muu personali puhul raskendab tööd igapäevaste covidi piirangute järgimine. Üks osakond on vahepeal pikalt karantiinis, siis teine ja see lisab pinget nii töötajatele kui hoolealustele.“ Veel üks hingehoidja kiri hooldekodust:  „Töötajate vaimsest väsimusest tulenevad suhteprobleemid. See avaldab mõju klientidele, kurdetakse lärmakust, nende soovidega mitte arvestamist. Personali tööaeg kulub aktiivsele tegevusele, kliendid vajaksid enam suhtlemist, palju on üksildasi.“

Foto: Pexels

 Inimesed on muutunud rõõmsamaks, avatumaks, kirjutavad hoolekandeasutuste juhatajad. Toon siin veel mõned mõtted asutuste juhatajatelt: „Algselt elanikud ehmatasid ära kartuses, et hakatakse usku peale suruma, kuid hiljem olid meeldivalt üllatunud, et millekski ei survestatud. Koostöös meie kolleegidega on hingehoidja leidnud viisi iga kliendi hingesügavusse jõudmiseks. Samuti on olnud abiks hingeliselt katki olevate klientideni jõudmisel.“

 Tagasiside asutustelt teenuse toimimise ja vajalikkuse kohta on olnud tõepoolest positiivne, riigilt soovitakse teenuse  toetamise jätkumist, kuna epidemioloogiline olukord  on jätkuvalt raske ja hooldekodudes on külastuspiirangud, eelarve on pingeline ja omavahenditest teenust pakkuda ei suudeta. Juhatajate kirjast veel lõike: „Hästi toimimise aluseks on järjepidevus ja stabiilsus. Samuti on oluline ka see, et inimesed on harjunud ja leidnud endale usaldusaluse hingehoidja näol ja saanud temaga teatud vaimses mõttes lähedaseks. Ka töötajatega individuaalsed vestlused on muutunud järjest sagedasemaks ning millel on märgatav positiivne mõju kogu meeskonna töö dünaamikale.“  

Foto: Pexels

 Õppetund

 Koroona aeg tõi esile töötajate vähese ettevalmistuse ja ressursside puuduse klientide, aga ka iseenda ja kaastöötajate vaimse tervise probleemidega tegelemiseks, nende märkamiseks ja vajaliku spetsialisti juurde suunamiseks. Abiks on siin olnud sotsiaalkindlustusameti eesliinitöötajatele pakutud supervisioonid ja kriisikoolitused.

Tihti ei osata aga abivajadust märgata, abi küsiminegi on raske ning raskem lugu on muidugi, kui abi pole vajalikul hetkel läheduses. Näiteks 2020. aasta jaanuari seisuga ehk enne koroonapuhanguid oli vaid kolmes-neljas hooldekodus ametis hingehoidja, kusjuures kaplanaadil andmeil polnud hooldekodudes ametis ka psühholooge.

Hooldekodude tagasisides on ka seda vajakajäämist korduvalt nimetatud, et asutustel pole ka ressursse palgata vajaliku kvalifikatsiooniga vaimse tervise spetsialiste. Ja siis vaadataksegi hoolekande- ja ravisüsteemist riigi poole.

Foto: Pexels

 Kuidas edasi?

 Võti on koostöös. Siin tuleb nüüd olulise punktina esile integreeritud  ja palliatiivse ravi- ja hooldussüsteemi väljatöötamine Eestis. Et tagada terviklik tugi inimesele, kuhu kuulub ka vaimsete ja hingeliste vajaduste märkamine ja toetamine. Pandeemia on nii kogu maailmas kui ka meil Eestis toonud välja ja võimendanud vaimse tervise kriisi, mis  haarab kõiki elu valdkondi ja inimesi kõigis vanuserühmades. Ja meie, kes elame ja toimetame aktiivses ühiskonnaelus, oleme kõigele raskustele ka kriisidele vaatamata suures osas oma elu peremehed, peame toetama väetimaid, neid, kes ise enam ei saa ei jaksa enda vajaduse eest seista.