Oluline on proovida hoida D-vitamiini sarnast taset kogu aasta vältel.

Foto: Envato Elements
Sisuturundus
14. oktoober 2021, 09:27

Muutunud elustiil seab uued nõudmised D-vitamiini tarbimisele

D-vitamiini kasulikkusest räägitakse palju, kuid ometi on rohkelt inimesi, kes ei tarbi seda ning on vitamiinivaeguses. Sel teemal jagab mõtteid Tartu Ülikooli kliinikumi ortopeed, doktorant dr Leho Rips.

Eestis tehtud uuringud on näidanud D-vitamiini puudulikkust. Miks on väga olulise vitamiini osas jätkuvalt defitsiit?

Esmajoones on see tingitud eluharjumustest. Näiteks tänapäevane elu eeldab järjest vähem aktiivset füüsilist tööd välitingimustes. Ka paljud hobid on kolinud siseruumidesse. Seeläbi väheneb kontakt loomuliku päikesekiirgusega ning organism ei saa piisavalt naha kaudu D-vitamiini sünteesida.

Raud, kala ja seened

Lisanduvad veel ka muutunud toitumisharjumused, kus kõrge loodusliku D-vitamiini sisaldusega saadused – näiteks nagu kala- (forell, lõhe) ja taimsed toiduained (seened) ei ole populaarsed ja seda just eriti noorte hulgas. Loomulikult peame arvestama ka meie geograafilist asukohta, kus päikesekiirguse tase sügisel ja talvel on D-vitamiini tekkeks selgelt ebapiisav. D-vitamiini sünteesimise võtmes omavad negatiivset mõju ka UV-kaitsega päikesekreemide kasutamine ning keha suures osas katvate riiete kandmine. Probleemiks on kujunemas ka rauapuudusaneemia, kus rauapuuduse korral organismis, isegi D-vitamiini piisaval olemasolul, ei toimu adekvaatne D-vitamiini kehasisene transport. Kõiki neid näitajaid arvesse võttes saamegi olukorra, kus looduslikud allikad on valdavalt minimaliseeritud ning seeläbi tekib D-vitamiini defitsiit ehk puudulikkus.

Loodus on seadnud nii, et inimorganism ei kogu D-vitamiini varusid pikaks perioodiks. D-vitamiini ainevahetus on kiire ja vajaduspõhine. Uuringud on näidanud, et suurematel füüsilistel koormustel vajadus kasvab. Lapsena ja teismelisena on D-vitamiini tasakaalustatud varude olemasolu eriti kriitiline piisava luumassi tagamiseks ja kvaliteetse luukoe arenemiseks. Kahjuks ei ole võimalik vanemas eas luu kvaliteeti enam oluliselt tõsta isegi väga suurte vitamiinikoguste tarbimisel.

Olukord on kehv ka mujal

Võrreldes riikidega Lõuna-Euroopas on meil päikeseliste päevade ja talvise päikesekiirguse koguhulk väiksem. Samas on ka lõunapoolsetes riikides oht D-vitamiini defitsiidiks, sest tööharjumused ja toitumisharjumused on muutunud sealgi. Urbaniseerumisest tingitud kodu-kontor-kodu elustiili esindajate hulk on kiirelt kasvamas ning vaatamata ilusatele päikeselistele ilmadele on neilgi defitsiidi tekkerisk olemas. Ka eestlaste hulgas populaarne kevadtalvine ühe- või kahenädalane puhkusereis sellistesse piirkondadesse ei pruugi lahendada pikaajalist väljakujunenud defitsiiti, sest olemasolevad depood on tühjad ja lisaressurss kasutatakse kiirelt ära.

Eestis läbiviidud (avaldamata materjal) uuringute järgi on noortel meestel loomulikud depood langustrendis juba oktoobri alguses. Märtsiks on need pea täielikult tühjenenud. Praegused teaduslikud seisukohad leiavad, et soovitav on D-vitamiini tase veres hoida 75 nmol/L või kõrgemal. Oluline on proovida hoida sarnast taset kogu aasta vältel. Väga kriitilised on 25 nmol/L või madalamad näitajad. Sellist tulemust nimetatakse kriitiliseks defitsiidiks, kus keha lülitab välja mitmed olulised süsteemid, mille hulka kuuluvad ka meile väga tähtsad luuainevahetus ja immuunsüsteemi toimimine.

Kas ja kui palju peaks võtma D-vitamiini lisaks?

D-vitamiini seisukohalt on probleemsed ka ülikeerukad dieedid, kus on piiratud rasvade sisaldus toidus. D-vitamiin on rasvlahustuv ja rasvade puudus menüüs tähendab, et vähenegi kogus vitamiini ei imendu. Olukorra muudab keerukaks ka näiteks üksluine ülerafineeritud toiduainete tarbimine, kus vastupidi, on liiga kõrge rasvasisaldus. Ülekaalulistel on sageli D-vitamiini verenäitajad madalad, kuid rasvkoes ladestunud varud suured. Rasvkoest kättesaamine on keeruline halva verevarustuse tõttu. Kiirel kaalulangetamisel peab olema sellistel juhtudel ettevaatlikum, kuna siis vabaneb rasvkoesse ladestunud D-vitamiin ning lisamanustamisel võib tekkida üledoseerimine.

Eestis on D-vitamiini manustamiseks kasutusel soovitused eagruppide kaupa. Laste vajadused on väiksemad, kuna nende kehakaal on väiksem ja ainevahetus võrreldes täiskasvanutega teistsugune. Soovitavad profülaktilised päevaannused on järgmised: alla aasta 400 IU-d, üks kuni kolm aastat 600 IU-d ja maksimaalselt 2500 IU-d, neli kuni kaheksa aastat 600 IU-d ja maksimaalselt 3000 IU-d. Mehed ja naised üheksast kuni seitsmekümnenda eluaastani 600 IU-d ja maksimaalselt 4000 IU-d ning seitsekümmend pluss 800 IU-d ja maksimaalselt 4000 IU-d. Ka raseduse ja imetamise ajal on soovitavad päevaannused täiskasvanutega sarnased. Maksimaalse annuse all mõistetakse tänapäevaste seisukohtade järgi ohutut profülaktilise tarvitamise ülempiiri.

Oluline on kindlasti teada oma loomulikku D-vitamiini taset ja vajalikku lisamanustamise vajadust. See on kõigil natuke erinev. Naistel soovitatakse D-vitamiini seisukohalt kindlasti mõõta ka oma raua taset.  

Miks see kõik on oluline?

D-vitamiin on olemuselt hormoon, millel on inimkehas palju ülesandeid. Puuduse korral lülitatakse välja alguses vähemolulised ja hiljem juba olulised funktsioonid. Tuntud on tähtis roll luuainevahetuses, samas vähem teatakse seost immuunsüsteemi ja lihastöö ning depressiooniga. D-vitamiini retseptorid ehk kontaktmolekulid raku pindadel on praktiliselt kõigis inimkeha kudedes, seega kui on olemas kontaktpind, esineb ka organismi poolt mõeldud vajadus. Tõsise ja pikaajalise vaeguse korral on oht varasemale osteoporoosi (luuhõrenemismurrud vanemas eas, väsimusmurrud noortel) tekkele, samuti on kõrgenenud risk viirusinfektsioonidele (näiteks gripilaadsed infektsioonid, ka COVID-19) ja immuunhaiguste (diabeet) tekkele.

Filosoofiliselt võib öelda, et D-vitamiin meenutab pensionisambaid – noorena ei peeta seda sageli oluliseks, kuid vanemas eas kogumiseks kaotatud aega enam tagasi ei keera.