Mario Kadastik.

Foto: Tiit Tamme
Uudised
22. oktoober 2021, 11:26

Keskmine haiglapatsient on 66–67aastane kaasuvate haigustega vaktsineerimata inimene

Mario Kadastik: oleme täielikust haiglakriisist 3–4 nädala kaugusel (259)

Haridus- ja teadusministri Liina Kersna teadusnõunik Mario Kadastik kirjutab sotsiaalmeedias, kuidas kulgeb Eestis haiglakriis ja kuidas vaktsineerimine seda leevendaks. Avaldame Mario Kadastiku postituse täismahus.

„Usun, et paljud teavad, et olen 2020 kevadest saadik teostanud prognoose koroonaviiruse poolt tekitatava haiglakoormuse osas, et aidata riigil planeerida ressursse ning prognoosida, kuhu ning millal jõuame. Tegevuse eesmärk on alati olnud vältida haiglasüsteemi katastroofi. Kus me siis sellega täna oleme?

Foto: Mario Kadastik

Kui vaadata juures olevat pilti, siis oleme tegelikult juba vägagi hilises vaatuses. Meil on haiglas juba üle 400 koroonahaige (ärme hakka diskuteerima, kas koroona tõttu või koroonaga, isolatsioonipalateid ja erihoolt vajavad nad kõik). Kevadel jõudsime samasse faasi jaanuari keskpaiku. Umbes siis hakkas siin piirkonnas ka alfa tüvi (nn Suurbritannia tüvi) levima, mille nakkuskordaja R0 oli kõrgem ning veebruaris toimunud kasvuga jõudis haiglasüsteem peagi murdumispunktini 700 haiglas viibija juures.

Miks süsteem just seal katki läheb? See ei ole mitte voodikohtade puudusest (neid on Eestis mitu tuhat), vaid just personali, kes isolatsiooni keskkonnas saaks töötada. Täna on haiglajuhid välja öelnud, et sama taset me tõenäoliselt hoida ei suudaks, personal on väsinum ja kurnatum ning piiri loetakse pigem 600–700 vahele. Prognoosi vaadates ja üritades olla veidi optimist ning eeldades, et R on pigem 1.1, saame mööda punast usaldusvahemikku minnes näha, et 600ni haiglas jõuame me novembri esimeses pooles. 700ni novembri keskpaiku või hiljemalt lõpuks. Ilmselgelt hakkab prognoos mingi hetk ennast üle hindama, kuna haiglad peavad teatud piiridest edasi hakkama rangemalt selekteerima, keda haiglas hoitakse, ning mingist nivoost rakendub ka triaaž, kus peab valima, keda haiglasse võetakse ja kes on lootusetus seisus või elab veel üle kodus/kiirabis ootamise. Ehk siis, kui prognoosi uskuda, oleme me haiglakriisist ca 3–4 nädala kaugusel.

Teada on ka see, et haiglasüsteemis kajastab situatsioon ennast ca kahe nädalase viitega. Seega kontaktid ja nakatumised, mis on tänaseks toimunud ja mida enam ei saa ära hoida, viivad meie haiglaprognoosi ellu umbes nädal-kaks veel. Seega käitumismustrite muutmise osas on meie „lõtk“ hetkel veel vaid 1–2 nädalat maksimaalselt.

Mis tekitab meil siis seda haiglakoormust? Keskmine haiglapatsient on 66–67aastane kaasuvate haigustega vaktsineerimata inimene. Jah, haiglas on ka vaktsineeritud patsiente, sellest räägime natukese aja pärast. Lõviosa koormusest, just sellest raskest koormusest, kes vajab tugevamat ravi ning ressursse, on vaktsineerimata keskmisest vanemad patsiendid. Aga haiglasse jõuab ka 30+ patsiente, väiksema tõenäosusega, kuid kuna levimus seal on suur, siis näiteks septembri-oktoobri ajaperioodil on 10–39 vanusegrupis jõudnud haiglasse 73 vaktsineerimata patsienti, samal ajal on vanuses 50–59 jõudnud 74, vanuses 70–79 ka 74. Ehk siis kuigi tõenäosus haiglasse jõuda on küll protsentuaalselt väiksem, kuid kuna levimus ühiskonnas on eri vanusegruppides erinev, siis noored jõuavad samuti haiglasse ja koormavad osaliselt sarnases skaalas vanadega. Seda siis vaktsineerimata juhul.

Aga, vaktsineeritud ju ka? Jah. Võtame nüüd konkreetsed faktid ette. Vaktsineerimise primaarne eesmärk on ära hoida raskekujulise haiguse kujunemist. Vaktsineerimine hoiab ära ja leevendab ka kergekujulist haiguse kulgu. Vaktsineerimine vähendab oluliselt tõenäosust nakatuda ning nakatumise korral ka viirust edasi anda. Kõigil neil väidetel on see teine pool, et ta ei hoia ära 100% rasket haigust, ta ei hoia ära 100% nakatumist ja nakatamist. Ja see ei olegi kunagi olnud eesmärk või ootus.

Kuna see teema tihti üles tuleb, siis Krista Fischer tegi analüüsi kahele stsenaariumile. Ühel juhul, võttes arvesse nakatunute kogust ja profiili, eeldada, et nad oleksid olnud 100% vaktsineeritud, ja teisel juhul 0% vaktsineeritud. Septembrikuus jõudis praeguses seisus haiglasse 647 patsienti ja suri 81 inimest. Kui me võtame olukorra, kus kõik oleksid olnud vaktsineerimata (ehk meil poleks veel olnud vaktsiine), siis oleks haiglasse jõudnud 1543 haiget ja surnud 204 inimest. Kui kõik oleksid olnud vaktsineeritud, siis oleks jõudnud haiglasse 259 inimest ja surnud 27 inimest. Tasub tähele panna, et 0% ja 100% vahel on 5–6 × haiglaravi vajaduse vahe. Ja see kiire analüüs ei võta arvesse, et vaktsineeritud viibivad haiglas üldiselt lühema aja, mistõttu aktiivselt haiglas olijate arv oleks väiksem igal ajahetkel ning vaktsineerimata hüpoteesi korral oleks veelgi kõrgem, kuna haiglas oldaks kauem keskmiselt. Samuti oleks laialdasem vaktsineeritus hoidnud ära niivõrd laialdase nakkuse leviku, nii et ka vaktsineeritute seas oleks tegelik nakatumine veelgi madalam olnud (nagu on näha kõrge vaktsineeritusega Soomes ja Skandinaaviamaades).

Kindlasti on palju neid, kes arvavad, et aga las neil olla see vaba tahe ja las siis viirus püüab nad kinni, kui püüab. Meil on täna vaktsineerimata ca 390 000 inimest erinevates vanusegruppides. Kui võtta septembri numbrid aluseks igas vanusegrupis ja vaadata haiglasse jõudmise määrasid, siis jõuaks kokku ca 31 500 inimest haiglasse, neist kolmandik 80+ ning suremus oleks peaaegu 5800 inimest. Kui võtta haiglavõimsuse võimekuseks ca 600 ning keskmiseks haiglas olemise ajaks 10 päeva, siis tähendab see ühtlast haigla ülikõrget koormatust üle 500 päeva ehk pea poolteist aastat. See ei ole ratsionaalselt võimalik, ehk haiglasüsteemi katki minek ja sellega kaasuvad tagajärjed tuleks igal juhul. Seega vaktsineerimatus omab selget ja intensiivset mõju haiglasüsteemi võimekusele.

Siinkohal tahakski aru saada, et miks on meil tekkinud selline polariseerumine ühiskonnas? Informatsiooni vaktsiinide vastu levitavad kümned ja sajad inimesed, väidetavate probleemide, vandenõude ja murede kohta, kuigi neid igal võimalusel teadlaskond ümber lükkab. Mis see agenda seda teha on, ma aru ei saa, aga tulemus sellel on selge, tänaseks on meil kolmandik elanikkonda vaktsineerimata ning selle baasil areneb järjest välja tohutu haiglakriis. Põhiargumendid, nagu oleks vaktsiinid eksperimentaalsed: neid on testitud ja kontrollitud põhjalikult, neid on doseeritud miljarditele ja on vägagi hea ülevaade kõrvaltoimetest. Nagu oleks räiged kõrvaltoimed: no ei ole, ravimiamet peab seda statistikat oma lehel ja iga kord kui käin vaatamas, on see endiselt hõre, peamiselt kerge palavik, käevalu jms elementaarsed asjad. On olnud vist mõni hospitaliseerimise vajadus ja võib-olla mõned surmad, kuigi nende puhul primaarselt on otsus, et ei saa välistada seost, aga pole ka kindel, et oli.

Samal ajal on meil selgelt teada, et 4 × vähem inimesi, kes on läbi põdenud, on üle tuhande surma ja kümme tuhat inimest haiglas olnud. Seega on vaktsineerimine tuhat korda turvalisem vähemalt kui haiguse läbi põdemine. Loodan, et ravimiamet või sotsiaalministeerium peagi teevad otsese võrdluse kõrvaltoimetest vaktsiini ja haiguse põdemise vahele. Meil on see statistika ju olemas, ehk aitab see näha, kui suur ja dramaatiline on see vahe ja kui räige on läbipõdemine.

Üks tavapärane kommentaar, mida kuulen, on see, et ka vaktsineeritud ju nakatuvad ja see on muutunud veelgi prevalentsemaks nüüd, kus paljudel on vaktsiini teisest doosist möödas pool aastat. Tõepoolest, organismis antikehade arv väheneb ja kuigi rakumälu säilib, siis tõenäosus nakatuda on olemas. Sellegipoolest nakatumise järgselt antikehade tootmine aktiveeritakse ja viirus surutakse ruttu maha. Tulemuseks on madalam edasi nakatamise tõenäosus ning üldjuhul hoiab ka peale poolt aastat vaktsiin ära endiselt raskel kujul põdemise. Et seda siiski tõhustada, on mõistlik teha tõhustusdoose ning eriti nendel, kellel on keskmisest kõrgem tõenäosus viirusega kokku puutuda. Seetõttu ka otsus alustada tõhustusdoosidega valitsuse poolt ja soovitan soojalt, kui juba sellesse perioodi jõuate, see tõhustusdoos endale hankida.

Minu soovitus oleks, et ärge kuulake suvalisi interneti „tarkasid“, kes jagavad teiste nende „tarkade“ infot, mida tihti on ka suhteliselt lihtne ümber lükata. Aga isegi kui te seda ei taha võtta tõsiselt, siis vaktsineerimine on elimineerinud maailmas väga palju raskeid haiguseid, ravimite kõrvaltoimeid on alati ja keskmine inimene ei küsi näiteks, mis on ibuprofeni kõrvaltoimed (üldiselt hullemad ja tihedamini esinevad kui Covidi vaktsiinide omad). Palun minge ja vaktsineerige. Isegi esimese doosi järel ca kolm nädalat hiljem on arvestatav kaitse olemas ning Moderna puhul saate teise doosi juba nelja nädalaga ning olete tugevalt kaitstud.

Aga mis siis saab, kui siiski seda vaktsineerimist ei tehta? Mis on see päris probleem, kui inimesed väidetava oma vaba tahte realiseerivad ja ei vaktsineeri? Meil on täna sadu tuhandeid inimesi, kes pole vaktsineeritud. Nende seas kümneid ja kümneid tuhandeid riskigrupi esindajaid. See on nii suur populatsioon ja nad paiknevad kõikjal ühiskonnakihtides, et viiruse levik jõuab nendeni ühtlaselt vastavalt levimuse kasvule. Seega saame oma prognoosiga ennustada, kuhu haiglaravi jõuab, seda „rahva otsa saamist“ ei ole oodata veel sel hooajal naturaalselt (teise laine järel on ca 15–20% antikehadega, seega „jagub“ ka kolmanda laine jaoks piisavalt vaktsineerimata inimesi). Seega keskmise stsenaariumi alusel jõuame me 600–700 haiglas viibijani novembris. Kas see on teisel või neljandal nädalal, ei oma sügavat sisulist vahet. Taas jõuavad meieni uudised sellest, kuidas kiirabiautod peavad ootama haiglate ees Covid-patsientidega, et keegi eelnev eest ära sureks ja saaks uue patsiendi sisse võtta. Plaaniline ravi on peatatud ning tuhanded inimesed istuvad kodus ärevuses, et kas nende puusaoperatsioon juhtub see või järgmine aasta, kas sapipõie lõikus ootab või lähevad nad erakorralise meditsiini kaudu ning kas siis on enam midagi teha või on viimaste päevade lugemine.

Kui nüüd oleme selles olukorras, siis kas see tuleb tuttav ette? See on olukord, mis meil oli märtsis ning mis meist lõunas on täna (nende nakatumine läks meist mööda mõnda aega tagasi ja nad on meist nädalaid-kaks ees tempos). Lätis on juba antud soovitus tuletada meelde elementaarne meditsiin, kuna EMOsse ei pruugi olla võimalik minna varsti enam. See tähendab, et see noor pere, kes satub avariisse ning vajab kiirelt elu päästmist, ei saa seda, kuna kõik kiirabiautod on täis Covid-patsiente. Isegi kui kiirabi jõuab, ei pruugi olla ühtegi vaba operatsioonisaali või tuleb viia patsiente teise Eesti otsa. Kas me tahame olukorda, kus pimesoole lõhkemine öösel viib päris tugeva mürgistuse ja eluohtliku seisundini, sest pole kedagi appi kutsuda opereerima? See tähendab, et haiglaravi käest mineku korral hakkavad kannatama absoluutselt kõik, kes mingilgi moel haiglaravi vajavad.

Mina kukkusin näiteks märtsikuus tõuksiga oma õla puruks ja päriselt olin õhtu kodus, kuna polnud kindel, et EMOs abi saaksin. Järgmisel päeval siiski läksin ja õnneks sain ka abi, kuid me olime sellele momendile väga-väga lähedal, kus ma oleksingi puruks õlaga (mis polnud eluohtlik) istunud tohututes valudes päevi kuskil haigla koridoris.

Mis teeb selle olukorra erinevaks kevadest? Kaks suurt aspekti. Esiteks Delta tüve nakkuskordaja R0, mis on orienteeruvalt 7 (tuletan meelde, et algne Wuhani tüvi oli ca 2,5–3, Suurbritannia tüvi ca 4) ehk siis viirus leiab varem või hiljem üles absoluutselt kõik inimesed. Seega loota, et minuni ta ei jõua, on asi, mis on võib-olla põhjendatud vaid inimesel, kes elab kuskil keset metsa ja kellegagi kunagi kokku ei puutu. Teiseks see, et täna ei ole meil märts. Meil on oktoober. Nakkushaiguste aktiivperiood on kuni märtsi-mai perioodini. Kui kevadel võisime me loota, et karmid meetmed ei pea kestma kaua, kuna ka hooajaline trend pigem viib langusele, siis nüüd on sinnani pool aastat. Seega keskkond töötab meie kahjuks, mitte kasuks.

Seega kaaluge tõesti, kas see Facebookis ja mujal sotsiaalmeedias leviv informatsioon on piisavalt tõenduspõhine, et võtta see risk, et sa oled ka ise selles abivajaja olukorras ja seda ei saa? Kas on tõesti nii suur risk minna ja teha see vaktsiinisüst ära ning panustada nii enda tervise säilimisse kui ka ühiskonna üldisesse toimimisse? Palun olgem ratsionaalsed. Jah, ei tasu unustada, et ka vaktsineerimise järel võib olla tõesti mõningast ebamugavust (minul oli õlalihase valu ning üks päev palavikku), siis koroona põdemist peavad kõik, keda ma tean, kes selle läbi on põdenud, üheks kõige hullemaks asjaks, mida nad on kogenud ja ei soovi seda enam kunagi ega kellelegi. Isegi kui nad olid lihtsalt kodus ja ei vajanud haiglaravi.

Me oleme kolmanda laine üheteistkümnendas tunnis. Valitsusel ei ole jäänud enam väga palju „leebeid“ meetmeid, mida rakendada. Siit edasi tuleb minna laussulgemiste teed, tõenäoliselt mingi hetk ka vaktsineeritutele, kuna lihtsalt kontrollimatu levik on nii mastaapne. Läti-laadne komandanditund ja kõigi kohtade sulgemine on karm ja see ei oleks mõni nädalat, see oleks tõenäoliselt kevadeni. Mis see teeb meie majandusega, on hea küsimus. Sellele tasuks mõelda ka oma vaktsineerimise otsust langetades.

Kellel on veel kõhklusi, soovitan vaadata Eesti Noorte Teaduste Akadeemia Facebooki lehelt või „Kust sa tead“ Youtube'i kanalist või ka mitmetest teistest allikatest väga häid lühiklippe vaktsineerimise ja viiruse kohta. Need on selged ja lihtsad. Kui kõhklete endiselt, et kas vaktsineerimine on teile või mitte, siis pöörduge oma perearsti poole, temaga ju suhtlete kõigi teistegi terviseküsimuste osas ja usaldate endale määratud ravi. Tõesti, pingutame nüüd ilma, et valitsus peaks seda riiki sulgema meie eest. Mõelgem oma peaga, nagu palju soovitatakse.“