SUUR MUNAGALERII | Vaata, kui ajastutundlikud, leidlikud, vaimustavad ja lihtsalt ilusad on meie inimeste tänavused pühademunad! (8)

Inspiratsiooniks aga pakume vaadata eelmiste aastate erakordselt mahukaid munagaleriisid. Mullust munasaaki saab vaadata SIIT ja tunamullust SIIT.

Eestlased on alati olnud lihavõttemunade kaunistamisel väga leidlikud.

Kui kaks aastat tagasi koroonakriisi esimeses laines vormistati maskid isegi munadele ette, siis eelmisel aastal tegid ilma looduslikul moel uskumatutes toonides kirjatud munad.

Juba ammu ei kirjata mune ainult sibulakoortega, mis annavad põnevaid punakaspruune mustreid.

• Nüüd võetakse abiks punane kapsas, millest üleöö leotades saab imelised sinised munad…

• Kurkum toob koorele kuldse kuma. Hõõru enne laualepanekut õlise lapikesega läikima ja imetle!

• Kui tahad rohelist kuma, valmista enne kurkumiga kollased munad ja siis lase seista punase kapsa vees.

Veidi ka munavärvimise mütoloogiast

Muna on ülestõusmispühade võrdkujuks sellepärast, et see on eelkõige uue elu sümbol.

On teada, et juba antiikajal värvisid egiptlased ja pärslased kanamune, mida kinkisid oma sõpradele. See tava on seotud tõsiasjaga, et pärslased uskusid, nagu oleks maa kunagi saanud alguse munast ja et see evib imejõudu.

Samuti oli muna viljakuse ja elu sümbol. Mune värviti ja kingiti tavaliselt uue aasta saabumise puhul, mis tollal sündis kevadel.

Jänes või küülik oli Egiptuses viljakuse sümbol ning on selle tähenduse säilitanud tänaseni. Ka mune on lihtsam seostada viljakuse kui Jeesusega, kuigi taassünni sümbolina seonduvad need kenasti ka ülestõusmisega. Vanas Egiptuses assotsieerus jänes Kuuga. Samuti on jänes seotud ööga, sest ta tavatseb just öösel käia toitu otsimas. Jänese sigimiskiirus sai armastuse, elu ja viljakuse sümboliks. Kristlased võtsid selle traditsiooni üle, ühendades tema kui uue elu märgi lihavõttepühadega.

Ühe ristiusu pärimuse järgi viis püha Maarja Magdaleena esimese lihavõttemuna Rooma keisrile Tiberiusele, alustades oma palvet sõnadega: „Kristus on üles tõusnud.“ Muna oli ühtaegu nii surma (puusärk) kui ka elluärkamise (tärkamine) sümbol. Värvinud muna punaseks, andis Maarja Magdaleena talle veel ühe tähtsa ristiusulise tähenduse: punane oli Kristuse vere sümbol. Lihavõttepühade küünlad on kirikus samuti punast värvi.

Teise pärimuse järgi värvusid Jeesuse ülestõusmises kahelnud ja selle kohta tõendit nõudnud naise korvis olnud munad punaseks.

Rahvakultuuri uurija Ahto Kaasik on kirjutanud Maavalla koja portaalis, et mitmed uuringud on näidanud, et valdav enamik eestlasi peab saabuvat püha muna- ja kevadpühaks. „Lihavõtte- ehk ülestõusmispühal pole siin juuri. Need nimed seostuvad võõrsilt toodud religiooniga, mida valdav enamik eestlasi ei järgi. Seevastu põlisel munapühal on siin vägevad ja jumalikud juured, mis toidavad kõige kaunimal viisil meie rahvuslikku iseolemist. Oleme ilmalinnu rahvas, kes austab elu ja loomist. Meie riigi ülesanne on hoida ja edendada oma põlisrahva kultuuri. Seetõttu peaks ka eelolev riigipüha kandma just munapüha mine.“

Munapüha, kiigepüha, suur püha ehk enipäiv on Kaasiku kinnitusel maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid. Munade värvimine, koksimine ja kinkimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.

Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha aga on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna. Munapüha on üks aastaringi väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapüha suvistepühal.