Siret tahab olla armsale tütrele eeskujuks. „Kindlasti motiveerib see mind olema selg sirge ja näitama end rõõmsameelse elujõulise naise ja emana.“
Foto: ErakoguOlen vahel leidnud end mõtlemast – mis minust saab? Kas haigus näitab ükspäev taandumismärke?
Noor ema, kes põeb rasket liigesehaigust: „Enne ravi olin paanikas, ma ei suutnud diagnoosiga leppida. Olin olnud ju täiesti terve inimene.“
„Kolmkümmend ja diagnoos – reumatoidartriit. Ei tulnud just ootamatult, kuid piisavalt ebaviisakalt, minult luba küsimata,“ kirjutab Siret haigusest, mille ägenemise ajal ei suutnud ta isegi vastsündinud tütart tõsta ja riidesse panna. Ehkki vahel tabab noor naine end mõtlemast, mis saab temast tulevikus, tahab ta jääda alati positiivseks. „Minu eesmärk on sellest haigusest õppimine, enda arenemine, emotsioonidega hakkama saamine ning nende juhtimine.“
Olin juba lapseeas saanud penitsilliinisüste ja hüdroksüklorokviinsulfaadi paariaastase ravikuuri. Tol hetkel sain verenäidud kontrolli alla ja elasin rõõmsalt edasi. Samuti on see haigus geneetilise loomuga (loe: piltlikult öeldes geneetilisel teel serveeritav). Need kaks tegurit ja tugev vaimne pinge nimega stress olid põhjusteks „meeldivaks” taaskohtumiseks ja minu elu suurimaks väljakutseks.
Olen haigusega koos elanud nüüdseks kolm ja pool aastat. Väga pikka ühist minevikku meil ei ole ja kindlasti ei ole ma veel haiguse kõiki tahke kogenud ning tundnud. Küll on see piisav aeg, et õppida oma keha kuulama, et võimalikult kenasti koos läbi saada ning selles elus rahumeelselt elada.
Kommentaarid (0)