Foto: Envato Elements
Plastikakirurg dr Merle Sellend 31. august 2022 09:32

Kogenud plastikakirurg dr Merle Sellend nendib, et viimastel aastatel on patsientide suhtumises toimunud teatav muutus ja see teeb talle mõnevõrra muret.

Dr Sellendi sõnul kiputakse aeg-ajalt arvama, et arst on teenindaja – tullakse kabinetti ja nõutakse midagi. „Asi peaks olema niiviisi, et patsient räägib mulle oma mure või soovi ning mina vaatan ta üle. Teen diagnoosi ja otsustan, kuidas saaksin teda aidata. Üsna suur protsent on aga selliseid inimesi, kes üldse ei kuula, mida arst räägib ning lihtsalt surub enda tahet peale… saamata aru, et tegemist on meditsiiniga. Ei ole võimalik teha kõiki lõikusi, mida meditsiini mitte õppinud inimene võib ette kujutada. Seletan mõnele prouale, et see pole kleidi õmblemine,“ selgitab dr Sellend.

Lõikuste tegemisel on omad anatoomilised piirangud. Näiteks ei saa teha tüseda kehaehituse ja lühikese kaelaga inimesele „luigekaela“. Kui võtta ette näo- ja kaelakorrektsioon, siis tuleks ülekaalulisel patsiendil enne kaalu langetada – sest kui alla võetakse pärast lõikust, langevad koed tagasi. „Mul oli just hiljuti patsient, kes soovis kaelapiirkonna korrektsiooni, kuid ma soovitasin tal enne lõikust kaalu langetada, et saavutada parem operatsioonitulemus. Niisiis tuli ta mitu kuud hiljem ja ütles, et on nüüd kaalust alla võtnud. Palusin kaalule astuda ja ta oli alla võtnud vaid kaks kilo. See on ju nonsenss!“ kõneleb dr Sellend.

Enne lõikust tuleb kontrollida tervisenäitajaid

Väga sageli tullakse kirurgi juurde oma noorpõlvepiltidega, saamata aru, et 52aastane inimene pole enam 25aastane. „Kogu nahaelastsus on ju muutunud!“ Kuna paljud patsiendid on korduvad, siis imestatakse ka selle üle, kuidas 10 või 20 aastat tagasi operatsioonil käies polnud turseid, kuid nüüd on. „Aga inimene ju vananeb! Samamoodi võrreldakse end teistega – et naabrinaisel oli nii, meheõel teistmoodi. Olen lõiganud kaksikuid õdesid ja tulemus oli erinev. See kõik sõltub tuhandest asjaolust,“ räägib arst.

Inimeste muretust käitumisest annab tunnistust ka see, et tahetakse kohe ja kiiresti operatsioonile saada. „Näiteks helistatakse ja teatatakse, et tahaks tulla lõikusele. Palun konsultatsioonile end näitama tulla. Seepeale teatatakse pahaselt: ma ju aasta tagasi käisin! Aga inimene vananeb ning kuue kuu möödudes tuleks patsient uuesti üle vaadata,“ seletab dr Sellend. Sageli patsiendid ei mõistagi, miks üldse on vaja eelnevaid analüüse teha. „Inimene ütleb, et ta on täiesti terve. Aga mina ei saa ju ometi võtta tänavalt kedagi lõikusele, kui ma ei tea, millised tema tervisenäitajad on. Kui lähete kurgumandlilõikusele, kas teile siis ei tehta ühtegi analüüsi? Tehakse ju. Samas ikka öeldakse, et see on teine asi… aga kuidas teine?“

Patsiendid ei adu ka seda, et reaalselt on olemas tüsistuste oht. „Mul üks kolleeg ütleb, et meditsiin ei ole täppisteadus. Me ei saa prognoosida, kas tuleb mingi tüsistus või mitte. Sel põhjusel teemegi analüüse, et viia tüsistuste võimalus miinimumi lähedale. Saame selle viia miinimumi, kuid ei saa niisugust võimalust kahjuks elimineerida.“

Lõikusejärgne paranemisaeg on umbkaudu pool aastat

Dr Sellend on veendumusel, et patsient peaks enne operatsiooni kasuks otsustamist kõik rahulikult läbi mõtlema.

„Ei saa nõuda, et ta kabinetis istudes otsustaks, kas soovib lõikust ja mida lõigata. Enne üheksa korda mõõda ja alles kümnes kord lõika. See peaks olema igal juhul läbimõeldud otsus,“ toonitab arst. Tema sõnul küsib nii mõnigi patsient, kas üldse peaks operatsiooni tegema. „Vastan, et te ei pea midagi tegema. Kui see teid aga häirib, siis tehke. Mõni inimene avaldab soovi, et teeksin ta ilusaks. Kuid ühele on üks ilus ja teisele teine. Siis tulebki uurida, mis konkreetselt häirib.“

Selle kõige taustal kutsub dr Sellend aga üles julgemalt konsultatsioonile tulema ja küsimusi küsima. „Ükski küsimus ei ole rumal, teie ei ole arst ega peagi kõike teadma,“ kinnitab ta.

Just korrektse info puudumise tõttu eeldavad inimesed, et kauni tulemuse saab nüüd ja kohe. Tegelikult on enne seda arvestatav paranemisaeg ning lõplikku tulemust näeb (sõltub muidugi inimesest) poole aasta pärast.

Näiteks on kaks nädalat pärast lõikust nähtavad tursed ja verevalumid ning sel perioodil tuleb hoiduda füüsilisest tööst. „Patsiendid ütlevad, et oi, ma ei kujutanudki seda ette ja nii kaua küll ei saa töölt ära olla. Uuritakse, millal siis on normaalne tööle tagasi minna, kuid siin pole ühest vastust. See sõltub ju tööst. Arvutiga töötamine pole keelatud, kui endal on selleks jaksu. Samas ei tohi esimestel nädalatel olla näiteks tolmu sees või tõsta raskusi,“ kõneleb dr Sellend.

Sage on ka nii-öelda arstiga kauplemine. „Kuna kaks nädalat ei tohi füüsiliselt aktiivne olla ja sporti teha, siis hakkab tohutu tingimine, et äkki ikka natuke võiks. Nagu mina oleksin nii õel inimene, nii range arst. Esimese asjana küsitakse, kas äkki tohiks kiirkõndi teha. Ma ei tea ju, ma ei käi teie kõrval ning ei tea tempot. Fakt on see, et haavade paranemise ajal ei tohi higistada. See kõik ei ole minu tuju, ma räägin patsiendi enda pärast.“

Lõikust saab teha ka lapsele

Dr Merle Sellend toob välja, et lõikab inimesi praktiliselt sünnist surmani. Kui patsiendi tervislik seisund seda loomulikult lubab. „Minu kõige vanem patsient on olnud 86, noorim aga kõigest neli ja pool. Lastel teen ma sageli eemale hoidvate kõrvade lõikust. Paljud emad on uurinud, miks ei ole enne sellest kuskil kirjutanud – tema ei teadnudki, et nii väikesele lapsele võib lõikust teha. Et laps sai koolis psühhotrauma ning kui ema teadnuks, oleks ammu tulnud plastikakirurgi juurde,“ räägib dr Sellend. Küll aga rõhutab ta, et siinkohal ei lähtu ta ainult vanema soovist – laps peab seda lõikust ise tahtma.

Tihti muretsetakse ka sellepärast, et teised inimesed saavad teada, et lõikusel on käidud. „Meil on kõik konfidentsiaalne. Siin käib ka tuntud inimesi ning personal on selline, et info ei liigu kuhugi,“ kinnitab dr Sellend.