Palliatiivravi keskuse õde-nõustaja Karin Härm: „Kriise on palju, aga me peame rääkima surmast.“

Igapäevatöös on Karini peamised patsiendid onkoloogilised haiged, kelle puhul on arst otsustanud kliinilise ravi lõpetada. „Inimene vajab elu lõpus abi, ükskõik kui pikk on tema elukaar. Ja võib-olla surijast enamgi vajavad abi tema lähedased,“ lausub Karin, kes iga päev elulõpu teemaga kokku puutub.

Hingehoidmisest

Lisaks õendusharidusele on Karin õppinud hingehoidjaks. Naine ütleb, et need kaks eriala täiendavad ja toetavad teineteist: „Meeles tuleb pidada, et raskelt haigetel pole ainult iiveldus, oksendamine ja valud, vaid ka ahastus ja hirm.“

Hingehoidja on Karini sõnul justkui psühholoog-nõustaja, kuid ta omab teadmisi usunditest ja religioossetest traditsioonidest, mis võivad olla vajalikud õigeusklike või katoliiklastega vesteldes. „Mõni ei tahagi rääkida, vaid palub, et masseeriksin natukene tema selga. Üks patsient soovis nii väga kodumaist õuna. Viisin talle selle õuna, lõikasin õhukesteks viilukesteks ning ta natuke näkitses seda,“ meenutab ta.