Tugisukkade vajadus ei küsi vanust ega sugu (1)

Katrin Uuspõld

Kui Evi Kobin neli aastat tagasi Euroopas bussireisil käis, läksid jalad paiste nagu puupakud. Reisikaaslane aga vihjas talle: „Minu jalad kiidavad reisipõlvikuid ja nad ei ole paistes.“ Siis tuli Evile meelde, et endalgi on ühed tugipõlvikud kodus, aga ta ei taibanud neid kaasa võtta.

Nimelt oli Evi (73) märganud, et jalal tahab üks veresoon „välja tulla“, ja ostis endale spetsiaalsed põlvikud lootusega, et nende kandmine on ennetav ning pole vaja operatsioonile minna.