Algas kaaluprobleem juba 3-aastaselt. Ikka teistest (ka vennast-õest) kõvasti suurem ja paksem. Ema toitis mind 1 a. rinnaga, mingit jahukörti ei saanud. Asi läks nii hulluks, et kaalusin 4. klassis 82 kilo. Struumadispanseri endokrinoloog laiutas käsi ja käskis lahjat kohupiima ja aedvilja süüa. Teismelisena hakkasin dieeditama. Õgija ma pole. Pigem imestan, kui palju kõhnad süüa suudavad. Ehk oli põhjus selles, et ei söönud hommikueinet, alati oli kiire kooli, ka koolilõunalobi ei tahtnud, esimene toit oli kl 15. Nüüd olen end sundinud hommikul sööma, maitseb nagu saepuru.
On kuidas on - igaühel oma põhjus ! See ei anna kellelegi õigust välimuse kallal tänitada ! Äkki tänitajal on aju olematu ! Minu nooruses - nõukaajal - sellist probleemi polnud või esines üliharva ! Üldse olid siis inimeste omavahelised suhted palju paremad !
Tänapäevane standard - kõike on vaja kiirelt ja kohe. Sama nagu need, kes diabeetikute eest süste ja tablette ära neelavad, et ilma vaeva nägemata kaalu langetada. Aga peale maovähendust võiks vähemalt mõtelda ka, et miks sa üldse sellise asjani jõudsid. Sa oled see, mida sa näost sisse ajad endale. Ei ole mingi ime, kui 2a peale oppi jälle paks oled, sest elustiili ju ei muudetud.
Mitu % maovähendusoperatsiooni teinud inimestest satub alkoholismi küüsi? Ca 25%. Tekitate iga 1000 operatsiooniga 250 alkohoolikut, selle asemel, et harida inimesi toitumises, aidata neid treeningu ja tervisliku toitumisega parema elu poole.
Arusaamatu, kuidas mõned otsivad põhjusi oma rasvumise õigustamiseks. See, et energia mida sa sisse ahmid ebaregulaarselt ja suurtes kogustes, on kõik teisejärguline. Sellist suhtumist, et mul tohutu pinge ja stress, et see ongi põhjus, seda võib nimetada omaette haiguseks. Selle arusaama järgi oleks terve Eesti rahvas pärast teist maaimasõda pidanud olema parajad pekinäod!!!!
KOMMENTAARID (7)