mehekene sebis Taist endale kaasa kena naisterahva. Aprilli kesksl lõppes kahjuks viisa. Küsisin, kuidas oli? Ta ainult ümises - parim parimatest! Kutsub uuesti tagasi! Mul tekkis ka kohe huvi, kuigi aastaid napilt alla saja! Tuleb proovida!
Hooldada vanurit ja oma lähedast on raske ja tänamatu töö. Palju sõltub vanurid endast. Praegu on olemas isegi päevahoid, kuhu on võimalik vanur päeva ajaks viia muidugi see hoid on tasuline, kuid omavalitsus peaks rahaliselt aitama.
Peale selle on hooldekodud ise liikuvat vanurit nõus võtma hooldada, sealt saab ju teda vahel koju tuua.
Eriti raskeks läheb olukord, siis kui vanur pole ise enam liikumise võimeline ja on voodis lamaja, siis on teda sööta, joota, ravimeid anda, mähkmeid vahetada ja jälgida, et ei tekkiks lamatisi. Kohalik omavalitsus peaks leidma koduabilise, kes käib abiks kodus
Kui vähegi võimalik, võta vanaemale kasvõi nädalaks hooldaja koju või pane ta puhkuse ajaks hooldekodusse. Sa pead saama aeg-ajalt puhata ja kuskile kodust ära sõitma. See annaks jõudu ja energiat. Muidu on varsti sul endal tervis läbi.
Kui õnnelik siis keegi oli. Minu ema rääkis, et tema lapsepõlves oli ta vanaemal oli halb lõhn juures. Polnud ju siis mingeid hooldus-ja hügieenivahendeid nagu tänapäeval. Oli talupere, rasked talutööd, kellel seal õieti aega vanainimese jaoks, oli nagu oli.
Vanatädi Miili oli 92a, kui lehm ta pikali tõmbas, tagajärg puusaluumurd. Jäi lamajaks talu tagakambris. Vend Agu hoolitses ta eest (ise vana mees!) Söötis, pissitas-kakatas, pesi, ajas juttu... ei olnud mähkmeid ega veekindlaid aluslinu, õlgmadratsi sisu aeg-ajalt vahetati. See kestis umbes aasta. Olin toona väike linnaplika. Alles hiljem mõistin, et nii oligi talus kombeks, oma vanu-haigeid tagakambris põetada.
Püüdke memm panna reisimise või puhkuse ajaks pansionaati. Siis saab ise vahepeal puhata, raha kulub nii reisides muidugi rohkem aga samas vähem kui memme pidevalt hooldekodus pidades. Ka memmel veidi vaheldust ja siis näete ka kuidas vanurile see hooldekodu-elu meeldib üldse, mõnele hakkab meeldimagi see et saab rohkem suhelda teiste omaealistega.
Kellele meeldib hooldekodus elada?28. mai 2023, 00:04
Ilmselt tugevale vähemusele hooldekodude klientidest. Kui neid üldse on, kes sisimas sellega on rahul. Kes annab alla masendunult, kes toriseb või hoiab tegelikud tunded-mõtted varjul, et mitte kurvastada lähedasi niigi harvadel külaskäikudel. Pika eluea lõiv pole tihti kerge kanda ei omastele ega vanurite.
Olen üksi oma ema aastaid hooldanud ja tean, mida see tähendab. Mõistan Sind täiesti. See tähendab olla hooldaja 24/7/365. Ilma puhkepäevadeta, ilma puhkuseta. Ka mina tundsin, et elan täielikult oma emale, enda isiklik elu puudub. Kõige hullemaks aga muutub olukord siis kui hooldatav jääb lamajaks. Kui on suur ja raske inimene, võib üksinda hooldamine muutuda üle jõu käivaks. Ka hooldaja ei tohi endale liiga teha ega enda selga ära tõsta. Hiljem oled ise invaliid. Siis muutub abivajaja hooldekodusse panek möödapääsmatuks.
Miinuseladujad ilmselt arvavad, et hooldatav on tähtsam kui hooldaja või pole neil aimugi, mida lamaja vanuri hooldamine tähendab. Eriti üksinda kui hooldatav on pikem ja raskem hooldajast.
Ega vanurit, kes veel omal jalal liigub, peagi hooldekodusse panema. On hea kui vanainimene saab pere juures elada. Siis saab nii üks kui teine vajadusel aidata. Aga täishooldust üksinda osutada- mitte keegi ei pea ega tohi ennast teise pärast invaliidistada. Muidu on hooldaja ise mõne aja pärast nii füüsiliselt kui vaimselt läbi.
..ei saa,mingi osa tuleb ikka maksta.Hooldekodu teenused on tõusnud ja maksab pea 2x meie pensionäri pensionit.Kust nüüd riik selle raha võtab,et pensionär saab oma pensioni eest hooldekodus olla?Siiani suur hala,et riigi rahakott tühi ja meeletu hinnatõus igas valdkonnas ning riik tõstab makse ja mitte vähe.
kui mõistus veel jagab, tuleb sooritada enesetapp, et ümberringi saaksid kõik lähedased õnnelikud olla ja ei peaks sinu eest midagi panustama ei rahaliselt ega füüsiliselt aga kui see mõistus ei ole enam korras, vot siis ei taipa ennast eest ära koristada.
Võiks ju öelda, et tean, mida Sa tunned! Ent iga lugu on erinev ja hooldaja rolli sattunu vastupanuvõime samuti.Hoolitsesin (ei taha öelda hooldasin) 8 aastat pimeda puruhaige isa ja parkinsoniga lõpuks voodihaigeks mandunud emme eest. Mõlemad olid täie aru juures, mis oli veel eriti nukker... nad said kodus olla kuni lõpuni. "Tänuks" sain piinavad seljavalud ja depressiooni, aga selline on elu. Sulle soovin jaksu, võimalusel palka abiline.
KOMMENTAARID (22)