Hea, et küla ei läinud järgi.
Sisse hingamine toob tagajärgi kindlasti.
Kõik oleneb ainest ning kogusest ja inimesest endast.
Süttimiseks oli vaja olukorda.
Suure hilinemisega on see teatamine küll. Päev varem põles Maardus mitte kaugel Peterburi maanteest jäätmeladu. Juba kell 11.30 kerkis haisev tossupilv, mis vajus lähedalasuva järveäärse küla poole. Muidugi panid kõik elanikud aknad kinni. Aga kell 15.30, kui enamik tulekahjust juba kustutatud, saabus Päästeameti sõnum, mis teatas tulekahjust ja palus aknad sulgeda.
Oh sa vaeseke, nüüd vist sured ära. 1986 aastal peale Tšernobõli pauku jäin teismelisena saastunud vihma kätte, no ei juhtunud midagi, hoiatused tulid alles kordades, kordades hiljem. Jätnud oma saan õue ja pannud siis kähku paanikaruumi, hapnikumaski alla, niidukiga poleks midagi juhtunud.
Aga vaatame hoopis teisest aspektist.
Kuhu need ülimürgised ained kõik lõpuks maabusid?
Kui palju Mendelejevi tabelist on nüüd marjaaedades ja peenardel?
Kui palju tekkis selle tulekahjuga bensopüreeni (kes koolis nibu või nokut näppis, siis nendele infoks: väga kantserogeenne tulem)!
Ma küll ei julgeks nendes piirkondades oma aiast-peenralt midagi suhu pista, veel vähem lastele anda.
Noh, keskkonnaseire: paluks vastust!
KOMMENTAARID (13)