Millist nohu põed sina?

Kui nina on kinni ja vesitsev, kurk valus, lisanduvad köha, palavik ja väsimustunne, on kindlalt tegu viirusliku nohuga. Tavaliselt kestab viirushaigus nädala, kuid võib venida kahe, isegi kolme nädalani. Viiruslikule nohule on kõige iseloomulikum selle ajaline muutus: esimesel paaril päeval on voolus ninast vesine ja täiesti läbipaistev, ninasõõrmete ümber võib nahk olla punetav ja katkine; seejärel muutub voolus järjest paksemaks ja kollakaks.

«Kui käsimüügiravimitest pole abi ja nohu on kestnud üle seitsme päeva, tuleks kindlasti arsti pole pöörduda,» soovitab Tartu Ülikooli nina-kõrva-kurguhaiguste professor Mart Kull.

Kuna nohu tekkepõhjused on erinevad, siis erinevad ka ravimeetodid.

Viirusliku nohu puhul on ninakinnisuse leevendamiseks soovitatav kasutada suukaudseid pseudoefedriini sisaldavaid ravimeid (Sudafed, Actifed). Ettevaatlik tuleks pseudoefedriiniga olla kõrge vererõhu puhul. Samuti tuleks rohu võtmisest loobuda siis, kui tekib tugev peavalu. Võib tarvitada ka mõnd uuema põlvkonna antihistamiinikumi (Clarytin, Zyrtec, Allergodil), mis vähendavad sekreedi hulka ja turset ninas.Viirusliku nohu puhul võib tarvitada sooni ahendavaid ninatilku (Xymelin, Galazolin, oksümetasoliin) ja pihustatavaid vahendeid. Viimased taastavad ninahingamise muide tõhusamalt kui tilgad, mis kipuvad ninapõhja pidi lihtsalt neelu valguma, tekitades sellega ravimi üledoseerimise ohu.

«Oluline on teada, et viirusliku nohu korral tuleb toimida mõlema haigussümptomi – nii ninakinnisuse kui ka vesitsuse vastu –, ja seda saab teha vaid erinevate ravimitega. Sagedasim viga on kasutada vaid turset alandavaid preparaate,» nendib Kull.

Tüüpiline mitteviiruslik ninahaigus on vasomotoorne ehk mitteallergiline nohu, mille puhul on tavaliselt vaheldumisi kinni kord vasak, kord parem ninapool. Seda reguleerib vegetatiivne närvisüsteem. Kui närvisüsteemi aktiivsuse regulatsiooniga pole kõik korras (näiteks stressi, väsimuse, alkoholi tõttu), laienevad nina veresooned ilma põhjuseta ja talvel õue minnes hakkab nina tilkuma. Selline veresoonte laienemine vaevab enamasti kesk- ja vanemaealisi ning niisuguse nohu täpne tekkepõhjus on teadmata.

Vasomotoorne nohu on äärmiselt tüütu, sest nina veresooned reageerivad tugevalt igale tühisele ärritajale, kas või pea asendi muutusele. Nohu ägestab põhiliselt külm ja kuiv õhk, ka näiteks õhutemperatuuri muutused.

Kuna haiguse põhjus pole teada, saab raviga selle nähte vaid leevendada, aga mitte põhjust kõrvaldada.

Peamiselt ravitakse sellist nohu pihustatavate vahenditega. Valikravim on antikoliinergikumid (näiteks Atrovent Nasal Spray). Kasutatakse ka lokaalset ravi steroididega (Beconase, Rhinocort). On vasomotoorne nohu eriti äge, võib kasutada suukaudseid pseudoefedriini preparaate.

Kui lokaalne ravi efekti ei anna, jääb üle vaid operatsioon.

Eristatakse ka ninatilkadest põhjustatud ehk medikamentoosset ninakinnisust. Efedriini sisaldavad ninatilgad, mida saab apteegist ilma retseptita ja mis on kõige levinumad, tekitavad tugeva veresoonte spasmi. Spasm kahjustab verevarustust nina limaskestas ja sellele järgneb isheemiline põletik. Pikaajaline põletik tekitab limaskestas sidekoe ja ninas jääb hingamiseks ruumi veelgi vähemaks. Selline fenomen sunnib tilkade annust järjest suurendama, mis aga tekitab haigel ravimsõltuvuse.

Ninatilgad ei sobi ka kroonilise ninatakistuse korral või vesise nohu raviks. Viimase puhul ei leevenda tilgad haigusnähte ega kergenda inimese enesetunnet.

Professor Kulli sõnul on sagedasim laste nohu põhjus ninaneelus olev adenoid ja selle põletikuline suurenemine. Adenoidi suurenedes tekib temas põletik, mille tagajärjel jääb ninas ruumi veelgi vähemaks.

Adenoidne nohu erineb viiruslikust nohust selle poolest, et eritis on juba esimesest päevast paks ja värviline; adenoidne nohu kulgeb aevastusteta. Viirusnohu puhul aga on eritis vedel ja värvitu, lapse silmad vesitsevad ja ta aevastab sageli. Adenoidse nohu puhul ei ole palavikku või tõuseb kehatemperatuur vähe, 37– 37,1 kraadini. Viirusnohu kulgeb ägedalt ning siis on palavikku 38 kraadi ringis.

Adenoidi all kannatavatel lastel vajub suu magades millimeetri-paari jagu lahti; nad hingavad häälekalt või norskavad. Adenoidse nohu korral aitab ainult operatsioon.

Kui nohu on juba alanud, siis tuleks rohkesti juua – mahla, ravimteed, mineraalvett. Abi võib saada soojadest jalavannidest. Nina ja näo piirkonda võib asetada soolaga täidetud kuumad riidekotikesed.

Nohu algstaadiumis aitavad purukstambitud sibulaga täidetud marlilapid, mida tuleks hoida nina ees 5–6 korda päeva jooksul.

Nohu korral ja gripist hoidumiseks pigistatakse 2 korda päevas otse värskest lehest ninasõõrmetesse paar tilka kalanhoemahla. See sobib nohurohuks ka väikestele lastele, sest pole kibe, vaid õrnalt hapuka maitsega. Kalanhoe- ja sibulamahl on erineva toimega: kalanhoemahl kuivatab – seega on hea nohu alguses –, sibulamahl aga muudab nohu kergelt välja nuusatavaks.

Nohu võib ravida ka eeterlike õlidega. Teepuuõliga nina alt määrimine hõlbustab nuuskamist ja väldib ninakinnisust.

Üks kõige levinumaid vahendeid on nina loputamine nõrga soolalahusega. Selleks lahustada pooles liitris keedetud vees teelusikatäis soola (vee desinfitseerimiseks tuleks seda 10 minutit keeta) ja tõmmata lahust vaheldumisi mõlemasse sõõrmesse. Kes kardab soolaga üle doseerida, võiks kasutada apteegi käsimüügiravimit Humer.

Taimeravispetsialisti Tatjana Gorbunova sibulatõmmis. Tõstke õhukesse klaasi kaks supilusikatäit värsket riivitud sibulat, pange klaas kastrulisse kuuma vee sisse ja klaasi peale paberist lehter. Läbi lehtri hingata auru mõlema ninasõõrmega sisse 10 minutit. Protseduuri korrata 3–4 korda päevas.

«Viimasel ajal olen ma patsientidele soovitanud Sinupret’i, mis on viiest ravimtaimest (harilik nurmenukk, must leeder, kollane emajuur, hapuoblikas, harilik raudrohi) koosnev nohurohi suukaudseks kasutamiseks. Teeb nohu puhul väga hästi lõõrid lahti ja pea selgeks,» ütleb perearst Helve Laanmets.