Süst päästab aastaks higistamisest

Eri andmetel kannatab 1–3% Eesti elanikest liighigistamise ehk hüperhidroosi all. Inimesi, kes kaebavad liigsest higistamisest põhjustatud vaevusi, on aga tunduvalt rohkem – kuni 25% elanikkonnast. Miks mõned inimesed higistavad rohkem kui teised, pole tänini selge. Osa teadlasi arvab, et tegemist on higinäärmete liigse stimulatsiooniga, teised usuvad, et see on põhjustatud keha temperatuurikeskuse «häirest», kolmandad kahtlustavad neerupealiste koore hormoone, ütleb perearst Eero Merilind.

Liighigistamine ei ole haigus. See võib olla inimese termoregulatsiooni eripära. Vahel võib higistamine olla seotud mõne teise haigusega – kilpnäärme üliaktiivsus, närvikahjustus diabeedi tõttu, seljaaju kahjustused, psühhiaatrilised häired (paanikahood või rahutus) või menopausi ja hormonaalsete muutustega seotud kuumad hood.

«Noore inimese rohke higistamine ei viita ühelegi haigusele. On üsna tüüpiline, et higieritus suureneb puberteedieas ja vaibub tasapisi aastatega,» ütleb endokrinoloog Anu Ambos. «Enamasti on noored inimesed ka veidi ebakindlad ja ülemäära mures oma välimuse pärast ning seda rohkem nad higistavad. Lohutuseks võin öelda, et aastatega taandub see probleem iseenesest ja suurema higieritusega nahk säilitab tegelikult kauem elastsuse ja nooruslikkuse,» lisab Ambos.

«Igaks juhuks võiks kontrollida kilpnäärmehormoone (seda võib teha perearst), kuna rohke higistamine on kilpnäärme ületalitluse üheks tunnuseks. Kui kõik on korras ja inimene on ka muus suhtes terve, soovitan üksnes sauna, veeprotseduure, suvel merevett ja päikest,» ütleb Ambos.

«Samas ei tohiks higistamishoogudega ka leppida, sest liighigistamisega kaasnevad mitmesugused tüsistused. Mõnes kehapiirkonnas tekib higistamisest tingituna haudumus, nahapõletik ehk dermatiit, kaenlaaukudes aga küllalt tihti higinäärmete põletik. Liighigistamine soodustab ka nahaseenhaiguste teket, sagedamini varvaste vahel ja kaenlaaukudes,» ütleb Tartu Ülikooli nahahaiguste kliiniku nahaarst Heli Raudsepp ja lisab, et kui leitakse liigse higistamise põhjus, tuleb püüda see kõrvaldada.

Higistamine on regulaarne igapäevase elu osa ja vajalik keha jahutamiseks. Liigne higistamine on aga siiski ebameeldiv ja häiriv ning põhjustab sageli ka tugevat lõhna. «Kuuldavasti on inimestel tekkinud küsimusi, kas higistamise peatamine mingis piirkonnas ei häiri keha jahutamist. Kartus on asjatu – näiteks kaenlaaluste pindala on kogu keha pindalast üle 300 korra väiksem, nii et higistamise peatamine sel alal ei mõjuta kogu keha soojaregulatsiooni,» rahustab Raudsepp.

Higistamine väheneb, kui käia iga päev vannis või duši all ning kasutada antibakteriaalset seepi. See hoiab bakterite arvu nahal kontrolli all. Pesta tuleks end regulaarselt happeliste pesugeelidega või leelisevabade seepidega, mille pH on 5,5 nagu nahal ning mis säilitavad ja tugevdavad nahka kaitsvat hüdrolipiidkihti (parimad apteegis saadavad SebaMed ja Eucerin). Hariliku seebiga pesemisel muutub nahk infektsioonidele, ärritustele, allergiale ja liigkuivamisele vastuvõtlikuks.

Väga kasulikud on liighigistajatele veeprotseduurid: naha veresoonte gümnastika (külm ja soe dušš vaheldumisi), sagedased kümblused külmas vees, sest jahe vesi rahustab rasunäärmeid.

Soovitatav on naha koorimine: nii eemalduvad nahalt kuivanud higi, rasu ja surnud rakud ning avanevad ummistunud poorid, mis soodustavad nahal bakterite teket ega lase sel normaalselt hingata.

Samuti võiksid liighigistajad jätta menüüst välja kofeiiniga joogid ja tugevate lõhnadega toiduained, nagu küüslauk ja sibul.

Liighigistavaid jalgu tuleb pärast pesemist põhjalikult kuivatada, kuna mikroorganismid paljunevad edukalt just niisketes kohtades varvaste vahel. Kasutada võiks käsimüügis olevaid jalapuudreid, mis imavad higi. Jalanõusid tuleks sageli vahetada. Kuna jalanõud ei kuiva ööpäeva jooksul täielikult ära, ei tohiks neid kanda kaks päeva järjest. Suvel tuleks eelistada sandaale või vähemalt lahtise kannaosaga jalanõusid nii sageli kui võimalik.

Jalgade higistamist vähendavad ka jalavannid kaaliumpermanganaadi lahusega ja tammekoore keedusega. Selleks keedetakse 500 g tammekoort lahtises nõus 2 liitri veega, kuni jääb järele l liiter keedust. Keedus jahutada, valada jahedasse vette, hoida jalgu vannis 15 minutit.

Talk higistavatele jalgadele: võtta pool klaasi maisijahu, lisada supilusikatäis söögisoodat ja lõhnastamiseks 20 tilka kadaka- või eukalüptiõli, segada plastkotis ja jätta suletult seisma.

Deodorandid sisaldavad alkoholi, baktereid hävitavaid aineid ja lõhnaaineid, antiperspirandid toimivad aga teisiti – alumiiniumisoolade abil. Viimased ummistavad higinäärmeid, nii et higi ei pääse naha pinnale. On ka tooteid, millel on korraga nii deodorandi kui ka antiperspirandi omadused, selgitab terviseinspektsiooni nõunik Agnes Jürgens.

Need, kelle nahk millegipärast higistamist pärssivaid tooteid ei talu, võiksid proovida näiteks mineraalkivideodoranti. Nende puhaste loodustoodete mõju seisneb kivist eralduvates alumiiniumiühendites, mida on tavaliste deodorantide ja antiperspirantidega võrreldes umbes viiendik. Mineraalkivideodorant ei sisalda alkoholi, lõhna- ega muid organismile võõraid aineid.

Pidev antiperspirantide kasutamine võib põhjustada nahaärritust või isegi nahapõletikku – tekivad punetus, turse ja sügelus.

Deodorandid, mis kõrvaldavad higilõhna, aga mitte higistamist, muudavad naha happeliseks ja bakteritele vähem atraktiivseks. Deodorandid ärritavad nahka tavaliselt vähem kui teised higistamisvastased vahendid.

Kui aga deodorandid liighigistamise puhul ei aita, tuleb kasutada antiperspirante, millest Eesti turul on kõige tugevamatoimelisem Maxim. See sisaldab 12,6% ammooniumkloriidi. «Kõigile see ei sobi – eeskätt just tundliku nahaga inimestele –, sest Maximil on tugev kuivatav ja ärritav toime. Muudmoodi see preparaat aga tervisele ohtlik pole,» kummutab doktor Raudsepp kuuldused antiperspirantide vähkitekitavast toimest. «Maxim on tunnistatud ohutuks ka pikaajalisel tarvitamisel.» Maxim ei sule higinäärmete avasid täielikult, vaid säilitab naha normaalse hingamise. Seda kasutatakse õhtuti enne magamaminekut. Vältimaks nahaärritust tuleb Maximi peale kanda õhukese kihina. Õrna nahaga inimestel on soovitatav jätta päev vahet ja kasutada pehmendavaid kreeme.

Et preparaat on ikkagi väga tugeva toimega, siis soovitatakse ka Maximi tarvitamisõpetuses pärast seda, kui higistamine on juba vähenenud, kasutada antiperspiranti ainult üks kord nädalas.

Liighigistamise vastu tehakse Eestis kahesuguseid operatsioone – kaenla alla süstitakse Botoxit või tehakse sümpatektoomiat.

«Botoxi-süstide, täpsemalt botuliinumtoksiini süstide näol on tegu higinäärmete blokaadiga 6–12 kuuks. See on väga populaarne liighigistamise ravimeetod, kuid kas protseduur on patsiendile näidustatud või mitte, saan öelda vaid konkreetset inimest silmas pidades, tema higitesti tulemuse põhjal,» ütleb nahaarst Heli Raudsepp, kes ise teeb niisuguseid operatsioone Tartu kliinikus Elite.

Operatsioon on küll lihtne, kuid vajab korrektset teostust tänu võimalikele kõrvaltoimetele (lihasparalüüs).

Kaenlaaluste jaoks on Raudsepa sõnul vaja üks ampull ravimit, mis maksab orienteerivalt 3500 krooni, samuti peab patsient arvestama visiiditasu ja protseduuri 600kroonise maksumusega.

Vastunäidustuseks – nagu enamiku arstimite puhul – loetakse ülitundlikkust ravimi komponentide suhtes. «Siiski esineb kõrvalnähte harva. Pean Botoxi süstimist liighigistamisega võitlemisel väga efektiivseks – seni pole ma veel näinud inimest, keda Botox poleks aidanud,» ütleb Raudsepp.

Ainsana Eestis ravitakse liighigistamise all kannatajaid Tartu Ülikooli Kliinikumis erilise meetodi sümpatektoomiaga.

«Tegelikult on olemas torakaal- ja lumbaalsümpatektoomia. Esimene toimib näole, kätele ja ülakehale, teine alakehale ja jalgadele. Torakaalsümpatektoomiat on võimalik teha endoskoopiliselt, lumbaalsümpatektoomia on aga lahtine operatsioon. Määrav sõna on siin veresoontekirurgil. Meditsiinilistel näidustustel tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumis nii liighigistamise kui ka punastamise jms. vastu videotorakoskoopilist torakaalsümpatektoomiat.

Operatsioon on lihtne ja kestab kõigest 15–20 minutit. Lihtsas keeles seletatuna n.-ö. lõigatakse läbi parasümpaatilised ehk inimese tahtele allumatud närvid ning pärsitakse seeläbi higinäärmete töö. Haiglas tuleb viibida maksimaalselt üks ööpäev. Sellisel «lahtisel» meetodil, suure rindkerelõikega on tehtud seda operatsiooni juba ligi 30 aastat, liighigistamist raviv sümpatektoomia tehakse endoskoopiliselt,» ütleb TÜ Kliinikumi kopsukirurg Tõnu Vooder.

Operatsioon on haigekassa hinnakirjas ja seega patsiendile tasuta. Nagu kõikidel rindkereoperatsioonidel, on ka sümpatektoomia puhul mõningane risk, kuid see on viidud miinimumini, ütleb Vooder. Tööle võib minna 5–7 päeva jooksul pärast lõikust. Infot selle operatsiooni kohta saab Tartu kopsukliinikust teisipäeviti kella 12–14 ja neljapäeviti kella 10–12 telefonil 7 318 911. Operatsioonile minna soovijad peavad pöörduma oma perearsti poole, sest rindkerekirurgide vastuvõtule pääsemiseks on vaja perearsti saatekirja.

Antiperspirant MAXIM. Toimeaine ammooniumkloriid (12,6protsendiline). Kõige tugevatoimelisem Eestis müügilolevatest antiperspirantidest. Hind 235– 240 krooni.

FITNE Mineral Spray. Kristalldeodorant vedelal kujul. Toimeaine: ammoonium alum. Ei sisalda lõhna- ega värvaineid. Hind 104.30

Meditsiiniline antiperspirant Hidrofugal. Peamine toimeaine: ammooniumkloriid. Hind 65.90

Kristalldeodorant DeoEcria. Lõhna-, värv- ja konservandivaba. Toimeaine: ammoonium alum. Hind 108 krooni.

Kreemdeodorant Lavilin. Peamine toimeaine: tsinkoksiid. Hind 129 krooni.