Inimese jaoks on parim söögisedel tasakaalustatud segatoit: taimset päritolu toiduained peavad päevasest menüüst moodustama 75–85% ja loomsed toiduained 15–25%.
Kui võrreldi tervislikult elavaid ja normaalselt söövaid segatoitlasi ja tegelikke taimetoitlasi (ehk siis inimesi, kes tõepoolest ja ainult ja kestvalt toituvad vaid taimsest kraamist ning on loobunud ka piimasaadustest ja munast), siis viimastel pole statistiliselt tõestatud tervise-eeliseid. Pealegi on taimetoitlastele vajalik toidukogus väga suur, võrreldes kättesaadavate kalorite koguse ja bioväärtusega. Suur kogus energiavaest ja suhteliselt madala bioväärtusega taimset kraami on seedeelundite tarbetu koormamine.
Tasapisi tekivad rangel taimetoitlasel tervisehäired: kujuneb mõningate asendamatute aminohapete defitsiit. Kestva taimetoitluse korral ohustavad neid ka vitamiinide – eeskätt D- ja B12-vitamiini – vaegus ja nendega seotud haigused. Muidugi mitte kohe, kuid pärast 3–4aastast taimetoitlust (ainult taimset päritolu toiduaineid süües) kindlasti.
Loomset osa meie toidus pole võimalik lõpmatult ära jätta. Kuid väga hästi saab selle katta ka piimasaaduste, kala ja munaga. Punast liha vajab inimene tegelikult vähe. Ainus probleem, mis punasest lihast loobudes tekkida võib, on rauapuudus. Selle vältimiseks sobivad mõlemad, nii sea- kui ka loomaliha, kusjuures varude hoidmiseks piisab ainult 50 grammist 2–3 korda nädalas. Lihast saab inimene kätte kõige kergemini omastatava raua. Muidugi võib minna ka apteeki ja osta mõnd rauapreparaati, aga minu meelest on korralik liha hulga maitsvam kui rauaprepaat.
Aga kuidas on neid võimalik süüa eraldi! Raku tasemel on igas toiduaines koos nii süsivesikud kui ka valgud.
Süsivesikud peavad andma 50–60% päevasest koguenergiast. Kuid kes ületab süsivesikute normaalkogust järjekindlalt, läheb tasapisi ja kindlalt rasva. Kui aga tarbida kestvalt vähem toidusüsivesikuid kui organismile vaja, hakkab keha tasapisi kulutama muud hädavajalikku keha biomaterjali. Selline raiskamine on tervisehädade tekkimise üheks oluliseks põhjuseks.
Iga kord, kui kuulete lauset «Teie organism toodab mürke, neist on vaja vabaneda!», võite kindlad olla, et teile tahetakse midagi maha müüa. Inimese organism ei tooda šlakke ja jämesoole vesipesul pole mingit teaduslikku sisu. Inimese seedetrakti mikrohattude valgud uuenevad tundidega, talve jooksul nende külge küll midagi ei ladestu.
Kõik imedieedid on inimorganismivaenulikud, sest nad põhinevad organismi ressursi tühjakslüpsmisel. Nälgimine pole sugugi süütu tegevus. Kolm-neli päeva nälgimist pole tervele täiskasvanule probleem, aga rohkem kui neli päeva küll. Probleem on kahjuks varjatud, sest reservide kulutamiseks tekitatud hädad ei avaldu kohe, vaid alles mõne aasta pärast. Näiteks, inimene ei saa nälgides asendamatuid aminohappeid, sest tema organismis nende varusid ei ole. Nii hakkab organism lammutama lihaskudede valke. Kõige kurvem on see, et pikal nälgimisel kulutatakse ka mingi kogus südamelihase valke.
Kahjustav nälgimine on tihedalt seotud hilisemate liigesehaiguste tekkega (sel perioodil tekkinud kusihappekristallid ei kao liigestest ju kuhugi).
Kolesterooliteema vajab terviklikku analüüsi. Iga inimese normaalne üldkolesteroolitase on erinev. Käsukorras «ideaalsete» kontrollväärtuste tekitamine pole päris õige. Näiteks USAs alandati hiljuti seda «ideaali» järjekordselt umbes 0,2 ühikut madalamaks. See tekitas kohe juurde ligi 16 miljonit uut patsienti, mis omakorda tähendab suurt hulka raha.
Kõige suurem viga, mis kolesteroolitaseme mõõtmisel tehakse, on see, et seda mõõdetakse inimestel suvalisel hetkel – tervisepäevadel, lausa supermarketites ja ühekordselt. Samas eksisteerivad kindlad laboratoorsete uuringute reeglid, mille puhul tulemus on peaaegu õige. Vaid üks reegel: kui järgmisel päeval kell 9 on üldkolesterooli mõõtmine, siis eelmisel õhtul pärast kella kaheksat süüa ei tohi.
Kõrge kolesteroolitasemega hirmutamine on muutunud psüühiliseks faktoriks ja omandanud olulise ärisisu. Kui inimesel pole ühtegi teist kaasuvat haigust – kestvalt kõrge vererõhk, suhkurtõbi vms. –, siis ei kujuta üldkolesteroolitase kuni 6,3 ühikut enamiku inimeste tervisele mingit tõsist ohtu. Ka vanust tuleks silmas pidada, sest vananedes tõuseb tase füsioloogiliselt.
Kui kolesteroolitase on tõepoolest kestvalt liiga kõrge, peaks rakendama järgmist üldskeemi. Kõigepealt tehakse toidumuudatused ja kolme-nelja kuu pärast mõõdetakse kolesteroolitaset. Kui see pole langenud, kestab veelgi süvendatum dieet kolm kuud edasi. Alles siis võetakse kasutusele ravimid, mis seovad kolesterooli seedetraktis. Samal ajal tuleb jälgida toitumist. Alles neljandas faasis hakatakse kolesterooli alandavaid ravimeid tarvitama.
Kolesterool ei ole põhiotsustaja. On küllalt inimesi, kel kolesterool on normis, aga veresooned on umbes.
Selline lause on nonsenss. Suhkur on koondnimetus, mis hõlmab vaid teatud osa süsivesikutest, täpsemalt kõiki magusamaitselisi, vees lahustuvaid lihtsaid süsivesikuid (eeskätt mono- ja disahhariide). Inimese ajukoe energeetilised vajadused rahuldatakse peaaegu täies mahus veresuhkru ehk glükoosi arvel. Meeste spermatosoidide liikuvuse energia tagatakse sisuliselt fruktoosiga. Ka naiste organismil läheb fruktoosi vaja. Kuidas saab siis suhkur olla valge surm? Suhkur (seega ka tavaline lauasuhkur ehk sahharoos – glükoos + fruktoos) pole normaalses koguses inimese organismile probleemiks. Õiges koguses saaduna rakendatakse ta organismi poolt täielikult ja ta ei põhjusta ka mingeid ohtlikke happerünnakuid, nagu telereklaam igal õhtul väidab.
Normaalne päevane suhkrukogus on 3–5% päevasest toiduenergiast. Kahjuks tarbivad paljud inimesed magusat pidevalt 25–30% ulatuses päevasest kaloraažist ja just seetõttu tekivadki tasapisi paljud terviseprobleemid.
Toidurasvad peavad andma 25–30% inimese päevasest kaloraažist. Kui saad kestvalt vähem toidulipiide, kujuneb organismis tasapisi energiadefitsiit.
Toidurasvade tähtis näitaja on nende rasvhapete loomus – on nad küllastatud või küllastamata rasvhapped. Normaalseks elutegevuseks vajab inimene nii küllastatud kui ka küllastamata rasvhappeid. Niisiis pole küllastatud rasvhapete esinemine toidus mingiks miinuseks, ehkki meid nendega meedias kogu aeg hirmutatakse, küll aga peab nende vahekord toidus olema kestvalt normaalne: üks kolmandik olgu küllastatud, üks kolmandik monoküllastamata ja üks kolmandik polüküllastamata rasvad. Söö päevas vähemalt 250 grammi puuvilja ja 250 grammi juurvilja. Söö nädalas 3–4 korda kala, sealhulgas ka rasvast kala, pruugi lahjemaid piimatooteid, söö linnuliha ja mune.
Kestvalt ainult taimi süües ja vaid taimseid õlisid tarvitades ei ela inimene kindlasti tervislikult. Ja veel: veresoonte sisekiht ehk endoteel (seda leidub organismis umbes 1 kilo) on inimese suurim sisesekretsiooninääre. Low-fat või veelgi halvem, rasvavabade toodete kestval ainutarbimisel aga hakkab endoteelikiht paraku tasapisi kaotama oma normaalset talitlust. Seda on viimastel aastatel maailmas põhjalikult ja asjalikult uuritud ning see on USA toiduaineteturu üks kõige enam varjatud saladusi.
Täpsemalt saab kõikidest nendest probleemidest lugeda Mihkel Zilmeri, Urmas Kokassaare ja Tiiu Vihalemma raamatust «Normaalne söömine».
Mõistliku söömise päevaplaan
HOMMIKUSÖÖK | Kell 6–9. Hommikuti mitte süüa on lausrumalus! Hommikul vajab organism kiiresti ja suhteliselt rohkesti toidusüsivesikuid. Süsivesikurikkad on kartul, leib, kuklid ja makaronitoidud. Kogus sõltub kehakaalust. Süsivesikuid on vaja selleks, et maks ei peaks ise hakkama hommikul glükoosi tootma. Inimese organismis pole pikaajalisi süsivesikute tagavarasid, ning ka maksa glükogeenivarud on hommikuks üsna tühjad.
Hommikueine olgu rasvavaesem – 2,5protsendiline (kuid mitte rasvavaba) piim, light juust.
Vorstivõileib pole hommikusöögiks kõige otstarbekam. Eraldi võetuna pole ei võis ega vorstis mitte midagi halba, kuid vorst ja või koos annavad hommikusöögiks liiga palju rasva korraga. Ka röstsaia peaks vältima, sest süsivesikute korduval töötlemisel tekib paraku ka kahjulikke ühendeid.
Hommikul peaks sööma putrusid, jogurteid, muna, kala, kanaliha ja kohupiima. Ka küps banaan on omal kohal.
LÕUNASÖÖK | Kell 11–14. Kindlaid reegleid pole. Lõuna on nautimiseks, sealjuures ei tohi unustada salateid. Päeva olulisim kogus süsivesikuid tuleb kätte saada päeva esimeses pooles.
ÕHTUSÖÖK | Kell 17–19. Õhtul peab süsivesikutega ettevaatlik olema. Omal kohal on hoopis võimalikult kvaliteetsed valgud: muna, kala, juust, piimasaadused.
Nn. ööootest on targem loobuda. Hilisõhtul sööduna ladestuvad kõik liigsed süsivesikud rasvadeks. Kui hilisõhtul teleri ees kõht tühjaks läheb, võib süüa veidi kõike, mis ei sisalda rohkelt tärklist: värsket puu- või köögivilja (välja arvatud küps banaan), rasvavaest tailiha, mõnd lahjat piimatoodet, light juustu.
Kommentaarid