Ele Kõlar: „Elan praegu rõõmsalt läbi teist noorust.” (7)

Kui Ele pisike plikatirts oli, kuulatas ta iga krõbinat, mis sünnipäevahommikul teistest tubadest tema voodini kostsid. Kuidas tikku tõmmati ja küünlad põlema pandi ja laud kaeti, endal peas trummeldamas ainus mõte – millal nad ometi laulma tulevad?

Kõlarite pere rivistus alati sünnipäevalapse – ükskõik, kes ta siis parajasti polnud – voodi juurde, et laulda kooris: “Oi lii, oi laa, oi lal-lal-lal-lal-laa! Me õnne sulle soovime ja rõõmsasti kõik laulame…” Sünnipäevalapse ülesandeks oli aga silmi viimse hetkeni kinni hoida ning siis üllatunud nägu ette manada.

Oma sünnipäevalt põgenemine ei õnnestu

Enam Ele oma sünnipäevasse nõnda ei suhtu. “Ma ei tahtnud tänavu sünnipäeva kohe üldse tähistada,” tunnistab ta, “aga mind ümbritsevad inimesed teevad selle minu jaoks ikkagi tähtsaks. Vahel üritan kuhugi ära sõita, kuid see on siiski pigem pea liiva alla peitmine… Teisalt – sõpradega võib ju niisama kah kokku saada, selleks ei pea ju ilmtingimata sünnipäev olema.”

Viimaste aastate ainsamaid kordi, mil Ele sünnipäevatamise põhjalikumalt ette võttis, oli viis aastat tagasi nn. esimesel juubelil. Reserveeris päevasel ajal paariks tunniks kaminaga restorani ja kutsus sõbrad-tuttavad kokku. Pärast isegi natuke kahetses, et nii tegi – kaminat selle lühikese ajaga põlema panna ei jõutudki, veel vähem iga tulijaga suhelda.

Tingimus: kõik võtavad söögid ise kaasa

Ja kuigi, nagu öeldud, Ele suurt pidu tänavu ei korraldanud, vajasid sõbrad ikka vastuvõtmist. Ta oli lõpuks nõus, aga tingimusel, et igaüks võtab söögid ise kodunt kaasa. “Niimoodi, väga loominguline ja inspireeriv. Olen varemgi sel moel mõningaid koosviibimisi teinud ja need on ääretult toredad välja kukkunud,” kinnitab ta.

Läinudlaupäevased külalised võtsid kaasa näiteks kausitäie pirne, pähkleid, kartulisalatit, grillkana, veini, pehmet hallitusjuustu, pika saia ja imeilusa küüslaugu. “See ei jäänud sugugi puutumata – kõik sõid seda värskelt,” naerab Ele.

Olgu lisatud, et sellele koosviibimisele olid oodatud inimesed, kes kõik tundsid küll Elet, aga mitte üksteist. Kas tõesti sulatab alkohol igasugused piirid? “Oh ei,” puhkeb Ele lõbusalt naerma, “me tarvitame seda minimaalselt. Ei teagi, mis on pohmell või käpulijoomine! Meie seltskond küll mitte.”

Töötab kosmeetikafirma müügiesindaja

Ele arvab, et 55 eluaastat ütleb ehk teda ümbritsevatele inimestele rohkem kui talle endale – on ta ju ikka sama nooruslik ja rõõmsameelne.

“Aga kui peaksin näiteks tööd otsima, mõjuks see number kindlasti,” on ta veendunud. “Kujutan ette, et kui oleksin töötu, peaksin leppima töödega, mida ma hea meelega ei teeks. Kuigi võiksin teha lühikest aega ükskõik mida, tean, et pean vastu ja isegi innustun. Võin isegi kaubanduskeskuse põranda pesemisest innustuda. Ilmselt tuleks see ka kõne alla, aga mitte Eestis,” arutleb Ele. “Siin on ju tolerantsus pea olematu. Päriselt ka. Mul poleks ühegi töö vastu midagi, kui Eestis ei oldaks üksteise vastu nii kurjad.”

Praegu firma Schwarzkopf müügiesindajana töötav Ele on oma äärmiselt suurt liikuvust nõudva ametiga rahul. “Käin kauplusest kauplusse ning sisestan pihuarvutisse kaubad, mis peavad müügil olema, saadan andmed lattu ning järgmisel päeval autojuht toob,” seletab ta. Ning kahetseb, et töökaaslastega suhtlemine jääb napiks – kontoris istub päevast päeva üha vähem inimesi. Plussiks on aga see, et saab oma päevakava ja tegemisi ise planeerida – poed, kus käia, on ju avatud hilisõhtuni.

Pole osanud hakata vanaemaks

“Tahaks kuhugi ära minna, rahu saada,” avaldab Ele äkitselt oma salasoovi. Kuidas seda mõista? “Nii, et käredast seltskonnaelust piisab mulle neljast tunnist, ülejäänud aja eelistan olla üksinda. Need on mu sisemised intuitiivsed piirid.”

Ele ütleb, et on kogu elu tahtnud pisut omaette olla. “Minu lapsed on iseseisvalt kasvanud ning ehk seetõttu polegi ma osanud hakata ka vanaemaks,” tunnistab ta. Ja sellist staatust ei oskaks talle ka mitte kuidagi pakkuda – ei oleku ega välimuse põhjal. “Ma ei kujuta ette, et jääksin mõne lapselapsega koduseks, et muudkui käiks ja askeldaks temaga… Mäletan, kuidas ise oma lastega hakkama sain, ja usun, et emad tahavad seda ise teha. Õnneks on pojatütar Brita juba teismeeas.”

Elel on kaks last – peatselt 35aastaseks saav Erno, kes on sporditarvete müügiketi üks omanikke, ning 20aastane Sandra, kes õpib Estonian Business Schoolis. “Poeg võttis õe oma firmasse tööle ja viimane on nüüd hästi õnnelik. Sai oma esimese töökoha,” nendib Ele rahulolevalt.

Seda, et peaks isiklikus aias peenraid rohima, ei kujuta Ele kuidagi ette – talgute korras teeb ta seda aga meelsasti mõnele tuttavale. Ta ei luba kellelgi mõelda endast kui naisest, kelle peamiseks tegevuseks on koristamine või söögivalmistamine.

“Mis Dekoltees?! Ikka Privés!”

“Mulle meeldib, et kogu mu perekond ja suguvõsa on mind sallinud sellisena, nagu olen. Nad ei kritiseeri mu vabaduseiha ja omaette olemise soovi. Pigem on nad rõõmsad, kui kuulevad, et endist viisi jätkan. Et ma pole alla andnud. Meil on üldse suguvõsas nii, et igaüks proovib iseendaga hakkama saada. Pole sellist igapäevast suhtlemist, kõik on oma teemas ja elemendis. Kui kokku saame, on seda põnevam.”

Omal ajal koos varalahkunud õe Kajaga nii hoogsaid tantsurütme kui ka rahvalaulutöötlusi esitanud Ele pole laval enam ammu olnud. Nädalavahetustel kohtub ta sõpradega ööklubis. “Kui on ikka väga hea DJ, siis võib seal vabalt kella nelja-viieni olla,” tunnistab ta.

Millises ööklubis, kas Dekoltees? “Mis Dekoltees?! Oled ajast maha jäänud või? Ikka Privés! Vahel oleme sõbrataride tungival pealekäimisel sattunud ka Amigosse, kuid muusikalise rahulduse saan vaid Privés.”

“Olen viimasel ajal kuidagi eriti tolerantseks muutunud. Igaüks peaks saama elada, nagu talle meeldib, ma ei arvustaks seda. Ju talle siis meeldib. See käib ka mu enese kohta,” kõlab Ele põhimõte.