Esimene rattaralli: finišis ots ringi ja starti tagasi (1)

1982. aastaks oli edukalt korraldatud suusamaratone ning kogemustega meeskond analoogse rattavõistluse jaoks kohe võtta. Esinduslikku pikamaasõitu vajas Eesti spordimaailm ka toonase üleliiduse jalgrattakeskuse peatreeneri Rein Kirsipuu meelest, kes organiseeris kohale Nõukogude Liidu koondise paremiku ning täiendas meeskonda asjatundjatega.

Enne esimest rallit peeti maha pikki ja tuliseid vaidlusi distantsi pikkuse ning raskuse teemadel. Kuna pikamaasõite polnud siinmail varem korraldatud, peljati liiga pika ning keerulise rajaga võistlejaid ehmatada. Ühelt esimeselt orgkomitee suurkoosolekult mäletab Sirkel kartust, et uljad ratturid üksteist vigaseks või lausa surnuks sõidavad. Kui 46,7kilo-meetrine ralli 1982.aastal teoks sai ja osalejad Põlvas finišeerisid, veendusid korraldajad, et hirm olid asjatu. «Bussid, mis finišipaigast osalejad tagasi Tartusse pidid tooma, tulid tühjalt, sest ratturid pöörasid otsa ringi ja sõitsid tagasi ka ratastega,» muigas Kamarik.

Abilised kükitasid parema rattaga põõsas

Piirangute puudumise tõttu tuldi starti erinevate sõiduvahenditega. Pealtvaatajate poolehoid ja juubeldavad ovatsioonid ei kuulunud seetõttu ainult kiireimatele, vaid ka ekstravagantsete sõidurataste omanikele. Kamarikule on meelde jäänud üks auto alumise raami peale ehitatud ratas, mida sõtkus kummalgi pool neli meest: «Eks meil tekkis jälle küsimus, et kuidas nad liivamägedest üle said, aga eks abilised ootasid köiega juba õigete kohtade peal.»

Korraks kodunt läbi, konkurendid sabas

Eraldi arvestus oli maantee-, võistlus-, tandem- ning kokkupandavatele ratastele. Viimased olid 80ndatel vägagi populaarsed, ehkki korraldajatele valmistas sageli hämmingut, kuidas võistlejad säärase rattaga pikamaasõidu läbitud saavad ning vahel ka väga hea lõpuajaga finišeerivad. Nagu hiljem selgus, ei olnud kiire sõidu saladus teps mitte alati hea treenitus.

«Stardis registreeriti end kokkupandava rattaga ja mindigi sellega rajale. Keset distantsi ootasid põõsastes abilised juba hoopis parema jalgrattaga ning sellega sõidetigi lõviosa rajast. Lõpu eel vahetati rattad jälle kiiresti tagasi ning ületati võidukalt finišijoon,» kirjeldas Sirkel.

Tandem ehk kahemeheratastega sõitsid agaralt Pimedate Ühingu liikmed, kelle elumajad paiknesid Võru maantee ääres, kust kulges ka sõidumarsruut. Kord otsustaski üks tandem pärast starti korraks kodust läbi käia. Mõned tagapool sõitvad konkurendid polnud selle plaani ega ka sõidurajaga kursis ning pöörasid «korraks koju läinud» meeste sabas samuti võistlusrajalt kõrvale.

Naljakate juhtumite kõrvale jagus ka tõsisemaid ehmatusi, mis korraldajatelt kiiret reaktsiooni ja nutikust nõudsid. Kord läinud Rein Kirsipuu ja Rein Kamarik sõidueelsel hommikul rada üle vaatama. Stardini oli jäänud napp kümmekond minutit, kui meeste juurde jõudis rajal soojendussõitu teinud osaleja ning tõi ehmatava uudise: Võidu silla kitsas jalakäijate ülekäigukoht ning järgnev teelõik olla paksu õlikorraga kaetud.

Sõidumarsruuti polnud võimalik muutma hakata, ent sõitjate ohutuse huvides tuli ruttu osalejaid informeerida ning midagi ette võtta. Kiiresti kutsuti kohale lähedal teid harjanud puhastusauto, mis kattis õlikihi paksu tolmukorraga ning võistlejate hoiatamiseks oli kohal koguni viis miilitsaautot.

Kukkumised võistlusvaimu ei kahjustanud

Osalejate arvu jõudsa kasvamise tulemusena kasvas ka kukkumiste arv. Iseäranis kole pilt algas Kamariku meelest 10.–15. kilomeetrist alates. Kamariku sõnul on alguses kõik ettevaatlikud, aga ühel hetkel tundub asi käkiteona ning algab kukkumiste laine. Kahe - ja kolmekümnepealised meeste- ja ratastekuhilad, kus igaüks oma sõiduvahendeid ja ihuliikmeid tervelt kätte püüab saada, jätab kõrvaltvaatajaile karmi mulje.

«Viiemeetrist hunnikut vaadates oli tunne, et siit läheb küll kogu summ edasi haiglasse, aga mis välja tuli – kõik harutasid end sealt lahti, ajasid püsti – ja edasi!» rääkis Kamarik.

Sõiduvahendeid aitasid ralli ajal parandada lisaks treeneritele ja rattamehhaanikutele ka majandid, kes tõid välja oma keevitusagregaatidega varustatud masinad ning nii toimus teeninduspunktides tõeline keevitustöö. Väga hinnas olid ka rattakummid – defitsiitne kaup, mida loositi osalejate vahel välja. «Aga neid oli ka palju, kes juba enne võistlust käisid sekretariaadis minu käest kumme nurumas,» meenutas Sirkel.

Raua-Robertist sai Ratta-Robert

Taasiseseisvumisjärgsel muutusteajal elas keerulise perioodi läbi ka Klubi Tartu Maraton. 1993. aastal ähvardas rattarallit ärajäämine, sest korraldamiseks vajalikku raha ei olnud. Eelarveplaan nina ees, istus Sirkel kontoris ja jäi silmitsema laual vedelevat ajalehte Äripäev.

Parasjagu täitsid lehekülgi Raua-Robertiks tituleeritud Robert Lepiksoni äriasjad ning sel hetkel otsustas Sirkel, et kui kellelgi raha on, siis on see just see mees. Telefoninumbri välja uurimine võttis kaua aega, veelgi kauem kulus selleks, et Lepikson telefonitoru otsa saada.

«Sekretär oli nagu põikpuu ees, ei lasknud kõnesid läbi, ma ei teagi, mis ma talle lõpuks kokku rääkisin,» meenutas Sirkel. Aga naise pingutusi päädis edu, minutipikkuse mõtlemisaja järel ulatas Lepikson abikäe. Rattaralli sai korraldatud ning ei olegi veerandsajandi vältel ühtegi aastakäiku vahele jätnud.

Rattarallide võitjad

Aasta Distants M võitja N võitja

1982 46,7 km Oleg Ljadov Erika Salumäe

1983 101 km Mihkel Joosep Anda Kirilova

1984 101 km Riho Suun Tshirkina Tatjana

1985 106 km Arvi Tammesalu Inguna Putninja

1986 122 km Toomas Kirsipuu Inguna Putninja

1987 122 km Vladimir Poltoratski Elita Gusaka

1988 122 km Uldis Ansons Tatjana Volkova

1989 122 km Arnolds Udris Galina Naumova

1990 129 km Lauri Resik Lilja Beljajeva

1991 129 km Jaan Kirsipuu Tiina Pallas

1992 117 km Janek Ermel Tiina Pallas

1993 120 km Lauri Resik Siiri Plaan

1994 120 km Marko Rebane Tiina Pallas

1995 124 km Margus Salumets Riina Toomis

1996 162 km Janek Ermel Tiina Pallas

1997 171 km Lauri Resik Riina Toomis

1998 171 km Alges Maasikmets Tiina Pallas

1999 136 km Lauri Aus Riina Toomis

2000 136 km Jaan Kirsipuu Riina Toomis

2001 136 km Jacky Durand Riina Toomis

2002 133 km Janek Tombak Grete Pedmanson

2003 133 km Erki Pütsep Grete Treier

2004 133 km Jaan Kirsipuu Grete Treier

2005 133 km Andrus Aug Evelin Ansip