Uudised

«Pagesin valu eest ema kaissu – justkui väike tüdruk.» (9)

Kristel Rõss , 19. detsember 2006 00:00
KOLM SÕPRA: Juhtkoer Masa on Kairile silmade eest, pisike õelaps Marianne aga pakub lihtsalt palju rõõmu.Foto: Aldo Luud
«Ma ei ole kaotanud kõige olulisemat – lähedaste armastus on ju endiselt alles,» ütleb 33aastane viljandlanna Kairi Pärna. Viie aasta eest võttis suhkruhaigus temalt nägemise. Sel kevadel siirdasid arstid talle uue neeru.

Enne kui Kairi majauksele tuleb, haugatab sõbralik labrador paar korda, justkui moepärast. Ehtsaks kurjustamiseks on juhtkoer Masa liiga sõbralik. Ta saadab oma perenaise teisele korrusele ja kannab suus ettevaatlikult CD-plaati, mille Kairi talle usaldanud.

«Hakkasin just pimeda eluga harjuma, kui neerud lakkasid töötamast,» tunnistab juba lapsena diabeeti haigestunud noor naine.

Saatuslik kohtumine haiglas

Saatuse teed on isevärki. 12aastase Kairiga sattus samal ajal Tartusse haiglasse temast aasta võrra vanem suhkruhaige poiss. Pool aastat enne pimedaks jäämist kohtus Kairi Andersiga uuesti. Koos on nad tänini. Et mehe haigusvorm on kergem, on ta naist palju toetanud.

Kairi nägemine hakkas pöördumatult halvenema pärast neeruvaagnapõletikku ja veremürgitust. «Kõigepealt tekkis silmade ette justkui ruloo,» meenutab ta. Ei saanud enam raamatuid lugeda ja silm seletas ähmaselt tänava äärekive. Nüüd näeb Kairi vaid korraks valgusesähvatust, kui õues paistab suvekuum päike.

«Praegu on väljas nii hall ja porine, sellepärast ma õue ei kipu,» ütleb ta. Kairi justkui näeks külalise küsivat pilku, sest selgitab: «Tajun pimedust omamoodi: õhk on teistsugune, lõhnad on teistmoodi.»

Kui nägemise kaotusega leppida, mõistad, et pimeda maailm ei olegi nii piiratud. Teised tajud ju tugevnevad, ütleb Kairi. Näiteks tunnetab ta ehedalt, kui suvest saab sügis. Õhk muutub, lõhnad muutuvad. Ta tajub teist inimest lähedal, kuigi too vaikib. Ka lemmikvärvid pole Kairi elust kadunud. Praegugi kannab ta lemmiktoonis džemprit – taevakarva helesinist.

Esialgu püüdsid lähedased silmanägemiseta Kairit igal sammul aidata. See aga tekitas justkui kätetu-jalutu tunde. «Hea küll, esialgu valasin jooki klaasist mööda, aga pidin uuesti proovima,» räägib ta.

Tartust juhtkoerte koolist saadud kogukas sõber – labrador Masa – andis nägemise kaotanud naisele justkui tiivad. Koos saavad nad minna poodi, apteeki, kohvikusse…

«Mõtlesin, et nüüd ongi kõik läbi!»

Pimedaks jäämine oli pigem väline kaotus, ütleb Kairi tagantjärele. «Kui selgus, et tuleb siirata uus neer, nutsime koos mehega terve öö. Olime lootnud, et suhkruhaigus ei arene nii kiiresti ja et neerud peavad kauem vastu. Mõtlesin, et nüüd ongi kõik läbi!»

Kui neerud ei filtreeri enam kahjulikke aineid, lähevad need otse verre. «Siis öeldakse, et uriiniproov on justkui H2O,» selgitab Kairi. Koduse dialüüsiravi ajal oli tema enesetunne halb ja vererõhk kõrge, ta oksendas palju. Ema, isa ja mees võtsid ennast nädala kaupa töölt lahti.

Kairi meenutab justkui endamisi: «Ühel ööl oli mul väga halb, aga ma ei tahtnud jälle meest äratada. Kõndisin mööda tuba edasi-tagasi, kuni läksin vanemate magamistuppa, ema kaissu. Justkui väike tüdruk. Ema ja lapse vaheline side jääb alati eriliseks.»

Peaaegu pool aastat pidi Kairi veetma pikki nädalaid haiglas. Siis langes talle kaela tõeline masendus. Tagantjärele ka pimedaks jäämise pärast.

Õnneks ei pidanud ta sobivat neeru ootama kaua – kõigest poolteist kuud. «Kellegi õnnetus oli minu õnn,» tähendab ta.

Läbielatu erilisust näitab see, et Kairil on meeles kuupäevad, nädalapäevad, isegi kellaajad. Telefon helises reedel kell pool viis, öeldi: neer on leitud. Kell 7 paluti hakata Tartusse sõitma. Enne poolt 12 öösel heitis Kairi operatsioonilauale.

«Kas pabistasin? Ei, sain ju aru, et valikuvõimalust pole. Mõtlesin: kui läheb halvasti ja pean surema, mis seal ikka… Aga ei läinud halvasti!»

Juba varahommikul oli siirdamismeeskond patsiendi voodi ümber. «Minu küljes olid voolikud, aparaadid, tilgutid… Oli valus liigutada,» meenutab Kairi.

Järgmisel varahommikul tulid teda vaatama ema ja elukaaslane. «Mees paitas tasakesi mu otsaesist… Ta näis nii rahulik, tema rahu voolas justkui minussegi.»

Paljud tuttavad on pärinud: kas sa ikka tead, kelle neeru sa said? «Ei tea. See on nüüd minu neer,» vastab ta enamasti. Organism võttis ju neeru omaks. Küll peab ta neelama rohkesti tablette, lausa peoga.

Alguses ei tohtinud Kairi liikuda. Sellepärast kurvastas eriliselt Masa. Kui nad võisid taas omapäi jalutama minna, polnud koer perenaise rõõmuks unustanud ühtki marsruuti ega käsklust. Vahel käivad nad mõnes kohvikus, kus Masa viskab ennast kohe harjumuspäraselt laua alla pikali.

Halbu kogemusi Kairil nendest jalutuskäikudest pole, kui välja arvata pikad ootamised vöötraja ääres. Sest autod lihtsalt ei peatu. Minutit viis või kauemgi.

Kui mees ja vanemad lähevad tööle, jääb Kairi koos Masaga koduhoidjaks. Ta koristab kööki, triigib pesu. Vahel «vaatab» ka telerit, näiteks kodumaist seriaali «Ohtlik lend». Ta loeb arvuti abil raamatuid ja kuulab muusikat.

«See klaasimaal aknal, see on minu tehtud,» osutab ta. Meremotiivi on ju lihtne teostada. Sõbranna aitas ja ütles, kus klaasiäär lõpeb.

Taju võib olla silmade eest

Kunst, käsitöö ja lilleseade olid Kairi hobid enne pimedaks jäämist. Kunagi tahtis ta kunstiülikooli sisearhitektuuri õppima minna.

Kaotatud nägemine ei ole kahandanud Kairi fantaasialendu. Näiteks kui ehitatakse mõnd uut maja, võib ta kujutleda selle tegelikkusest palju uhkemaks. «Keegi ei keela mul fantaseerimast, näiteks selle üle, milline näed välja sina,» ütleb ta.

Inimeste puhul mõistab ta siiski järjest rohkem, et välist, sealhulgas välimust, kiputakse üle tähtsustama. Kairi saab hinnata inimest üksnes selle järgi, mida too mõtleb ja räägib.

Endised klassiõed naljatasid kokkutulekul: «Küll on hea, et sa ei näe, kui palju oleme vanemaks muutunud. Sina mäletad meid ikka endistena!»

Aga siiski – kes valib näiteks Kairi soengud? «Minu juuksur on pimeda mehe abikaasa, temal ei hakka iial käed värisema, kui pime istub tooli. Usaldan teda.» Ja tõesti – Kairi näeb kena välja.

Ta kinnitab, et on õnnelik naine. «Vaevalt ütleksin nii, kui oleksin üksi,» lisab ta.

Kairile ei maksa tunda kaasa kõige selle pärast, mida ta enam näha ei saa. Seda kõike on võimalik tajuda ja tunda.

40–50 neerusiirdamist aastas

Noores eas tekkinud suhkruhaigus on oma olemuselt suhteliselt agressiivne ja põhjustab varem või hiljem organkahjustusi. Eeskätt ilmneb see neerupuudulikkuses. Tihti kannatavad silmad ja hiljem võib lisanduda muidki organkahjustusi. Nii ootabki viimasel ajal neerusiirdamist küllalt palju suhkruhaigeid – isegi kuni 40% patsientidest.

Kairi oli siirdamisele tulles heas üldseisundis – seda tänu dialüüsi- ja üldravile. Operatsioon läks hästi ja siiratud neer hakkas kohe funktsioneerima – see oli hea märk.

TÜ kliinikumis kui Eesti ainsas neerusiirdamise keskuses teeme aastas keskmiselt 40–50 neerusiirdamist.

Eelmine aasta oli rekordiline: 60 siirdamist. Sellel aastal oli operatsioone vähem. Loodame, et uus aasta tuleb edukam.

Meie neerusiirdamise tulemused on võrreldavad Euroopa ja Ameerika omadega. Hinnates neerusiirdamise tulemusi, räägitakse siiratud neeru elulemusest ehk funktsioneerimise ajast.

Statistika näitab, et 90% siiratud neerudest töötab ühe aasta, kuni viis aastat 72% ja 55% kümme aastat.

Me ei saa kahjuks kunagi patsiendile öelda, et tema neer töötab näiteks 10 aastat või rohkem. Tehes seda tööd, soovime ja loodame alati, et siiratud neer peab võimalikult kaua vastu.