Uudised

Ma pole hüpohondrik, vaid haige inimene! (1)

Kaja Roomets, 13. märts 2007, 00:00
Foto: Fotolavastus Marianne Loorents, Tiina Kõrtsini, Aldo Luud
44aastane Eda on oma perearsti ülisage patsient ja paljusid Tartu tohtreidki teab nägu- ja nimepidi. "Arstide arvates olen ma simulant, kes suurest igavusest mõtleb endale hädasid külge. Viimane kord küsis perearst, millist ravimit ma seekord tahan." Kuid naine ei tahagi rohtusid ega haiguslehte, vaid soovib lõpuks ometi teada saada, mis haigust ta põeb.

Juba viiendat aastat kurdab Eda kehva tervise üle. Teda vaevavad peavalu, nõrkus ja iiveldus. Seepärast on ta ka 17 aastat kestnud kontoritöö vahetanud kodus töötamise vastu. Et oleks rohkem aega oma tervist jälgida, kuigi arstid ei leia konkreetset haigust, millest tuleks teda ravida.

Samal teemal

Eda ütleb, et ta on tervise nimel kulutanud arstidele tohutult aega, närve ja raha, paaril korral koguni haiglas uuringutel olnud, kuid tulemusi pole. Tervis on koguni halvenenud. "Minul on jäänud selline mulje, et arstidel pole minu jaoks niigi palju aega, et mind lõpuni kuulata." Viimase nelja aasta jooksul on ta vahetanud kahel korral perearsti.

Kõige rohkem solvunud oli Eda eelmisel kevadel haiglas, kus tema pärimistele "doktor, mis mul ikkagi viga on" vastas noor meesarst tõredalt, et eks lahkamine näita.

"Teate, siis ma olin küll hingepõhjani nördinud! Mul on ju püsiv ravikindlustus, maksan sotsiaalmaksu korralikult. Kui ma olen haige, siis ma arstiabi ei saa!" Eda lasi ennast kohe järgmisel päeval haiglast välja kirjutada, sest nagunii olevat ravi olnud peaaegu olematu, ja läks erakliinikusse." Ta teatab rahulolevalt, et rahas pole küsimus.

Eda nendib, et seal olid kõik väga toredad arstid, kuid kahjuks ei osanud ka nemad tema südamepuudulikkust avastada. Küsimusele, miks ta arvab endal just selle tõve olevat, muigab väikefirmade raamatupidamist korraldav daam iseteadvalt: "Mul on nii palju kogemusi, et võiksin juba ise perearsti õena töötada!" Eda loetleb nõrgale südamele iseloomulikke sümptomeid ja räägib südameangiinist: "Alguses kahtlustasin, et mul on stenokardia, aga ei ole, sest ma ei koorma ennast füüsiliselt ega emotsionaalselt üle."

Perearsti juurde 3–4 korda kuus

Eda on tervislike eluviisidega sale ja sportlik naine. Ei suitseta ja alkoholi pruugib minimaalselt. Määrab ise kodus veresuhkru taset, samuti on olemas vererõhumõõtmise aparaat. Selline, mis kinnitub krõpsuga randme külge.

Vererõhku mõõdab Eda iga jumala hommik ja õhtu, näidud kirjutab korralikult märkmikusse üles. Tarvitab järjekindlalt Actimeli ja kolme-nelja toonust tõstvat toidulisandit, nende hulgas ka Gerimaxi, BioBilobat ja Viviscali.

Tervis peaks olema justkui korras, aga ometigi pole. "Mul on kontrollitud kõike – südant, magu, maksa ja neere, mitte midagi kahtlast ei avastatud! Detsembris käisin Tartus endokrinoloogi juures, ka kilpnäärme talituses ei leitud kõrvalekaldeid." Ja siiski pole Eda enda terveks tunnistamisega rahul – arstid ei tea midagi, haigus pesitseb tema sees ega lase elada.

Paar korda kuus on asi nii halb, et Eda on sunnitud kiirabi koju kutsuma. Enamasti juhtub see hilisel õhtutunnil. "Hullult matab hinge. Värisen üle terve kere, keha katab hirmuhigi. Kiirabi iga kord enam välja ei tulegi, ja kui tulevadki, siis saan aru küll, et minu kaebusi ei võeta tõsiselt – ah jälle see hull eit marutab," räägib Eda, nördimus hääles.

Perearsti juures käib ta kolm–neli korda kuus. Viimane kord küsis tohter, millist ravimit Eda seekord tahab. "Ta täitis samal ajal mingeid pabereid, ei vaadanud minu poolegi. Ma olin tema jaoks täiesti õhk!" on naine nutma puhkemise äärel. Eda tunnistab, et on päevi, kui eluisu on otsas. Naine koguni unistavatki sellest, et ühel heal päeval, kui ta on surnud, mõistavad arstid lõpuks ometi, kui haige ta tegelikult oli.

"Taheti hullumajja panna!"

Eelmise perearstiga läks Eda tülli pärast seda, kui tohter andis otsesõnu mõista, et tegemist võib olla psüühikast tingitud häiretega – ka günekoloog ei leidnud naise organismis midagi patoloogilist ja andis talle saatekirja psühhiaatri juurde. Ägestunud patsient ütles arstile, mida ta temast arvab ja lõi ukse pauguga kinni.

"Ma soovitasin tal endal hullarisse minna. Mul valutab igalt poolt, mul on õhupuudus ja tema tembeldab mind hulluks!" Eda ei suuda siiani arstikabinetis toimunud vestlust rahulikult meenutada: raskusi valmistab isegi teisele korrusele kõndimine – 168 sentimeetri pikkune naine kaalub 71 kilo, ta ei peaks ju lõõtsutama ega puperdavast südamest kinni hoidma.

Eda leiab, et see on otsene kinnitus sellele, kui haige ta tegelikult on. Tavameditsiinist abi saamata käis naine oma surmahaigusele kinnitust otsimas tervendaja ja loodusravi arsti juures. "Üks sensitiiv ütles, et mul on emakamüoom, see olevat minu karmavõlg. Sellepärast analüüsid ei näitagi kasvaja olemasolu." Ka tervendajad ei leia Eda silmis armu, kuigi midagi justkui läks paremaks: "Kui aga arvestada seda, et 10 seansiga jätsin sinna 7500 krooni ja paari nädala pärast olid valud peas ja kõhus tagasi, siis ei oska ma öelda, kus on tõde..."

Nädal hiljem käis Eda perearsti juures saatekirja nõudmas, et teda saadetaks vähiuuringutele. "Tahtsin kinnitust saada, et ravitud müoom pole uuesti vohama löönud." Kui perearst kuulis Eda käigust sensitiivi juurde, soovitas ta tervendajalt ka saatekiri edasisteks uuringuteks küsida, tema sellesse ei sekkuvat.

Kartuste küüsis

Tutvusi kasutades on Eda hankinud endale peeni retseptiravimeid, ühed neist on kolmanda põlvkonna antibiootikumid. Igaõhtuste medikamentide hulka kuuluvad ka lahjemad anti-depressandid, mille nimetust naine ei reeda. Ta on surmkindlalt veendunud, et kui ta ise ennast ei raviks, oleks tema tervis märkimisväärselt halvem. Ehk koguni nii halb, et ta ei oleks võimeline märtsi keskel Tallinna sõitma. Kaks kuud on Eda oodanud seda päeva, millal ta pääseb ühe Venemaa tuntud arsti vastuvõtule, kellele siis rääkida ära aastaid kestnud haiguslugu. Sellest käigust loodab ta uskumatult palju.

Eda praegune perearst ei olnud nõus patsiendi tervisliku seisundi kohta SL Õhtulehele teavet andma ka siis, kui naine talle ise helistas ja arstil seda teha palus. Eda omakorda plaanib veel kord vahetada perearsti.

Mis on hüpohondria ehk haigusekartus?

haiglaslik enesejälgimine võib alata igas eas;

avaldub kas hirmuna jääda mõnda tõsisesse haigusesse või usutakse, et seda tõbe põetaksegi;

hüpohondrik on perearsti iganädalane patsient aastate vältel ja nõuab üha uusi uuringuid;

hirm ja mure kujuteldava haiguse pärast püsivad ka siis, kui öeldakse, et inimene on terve;

võivad esineda kehalised vaevused, millele arstid ei suuda leida põhjusi;

hüpohondrik keeldub enamasti psühhiaatri juurde minekust;

võimalik, et paar aastat kestnud haiglasliku enesejälgimise tulemusena mõeldaksegi endale mõni tervisehäda külge.

SLÕL Haigustele ülereageerimine sõltub keskkonnast

Psühhiaater JÜRI ENNET | "Inimene ja keskkond on üks tervik, selletõttu on alati põhjust rääkida nii inimese pärilikust struktuurist kui ka sellest, milliseid tingimusi pakub keskkond. Sellelt pinnalt tekibki ebakõla. Ja nende ebakõlade puhul võivad välja tulla variandid, mis lähevad hüpohondria valdkonda. Mis tähendab seda, et inimene ei otsi turvatunnet, enesekindlust ja lahendeid mitte läbi positiivse, vaid haiguste kaudu. Et siis haigeteki all saada tähelepanu, hoolitsust ja ka tunnustust nii isiklikus laadis kui ka sotsiaalsel tasandil.

Kui keskkonnas toimuvad muutused on keskmisest kiiremad ja ägedamad, tuleb ka haigustele ülereageerijaid rohkem nähtavale.

Igas inimeses on isiksusest tulenevalt oma tegutsemis- ja reageerimismuster. Kas mängida minoori või mažoori, see noodivõti on geneetiliselt meis paika pandud. Kui me neid häiretena võtame, siis kust maalt on see isiksuse omadus, kust maalt häire?

Isiksusetüüpe on erinevaid, üle dramatiseerimine ja emotsioonidega liialdamine iseloomustab hüsteerilist tüüpi. Teatud olukorras võivad sellisel inimesel ka hüpohondrilised nähud esile tulla.

Oma tervise eest üle hoolitsema kipuvad sagedamini naised kui mehed. Paljud neist naistest on tõelised ravihullud, kes on enda peal nõus absoluutselt kõike katsetama. Meeste puhul kehtib teine variant – kärakas.

Hüpohondrik ei pruugi probleemi tõsidust endale tunnistada. Soovitus – muutke oma mõtlemisviisi ja elu saab korda, ei toimi!

Minu mudel on järgmine: on olemas sotsiaalne ring, siis on kehaline tasand, vaimne tasand, sotsiaalne tasand, religioosne või eetikatasand – kõik ringid paiknevad üksteise sees nagu matrjoškad. Kõik need on olulised, kuid liikuma tuleb hakata väljastpoolt sissepoole: kas hüpohondrik on haiglas või mitte, kuidas saab ta oma füüsilise keha valitsemisega hakkama, ja muu säärane. Alles siis tuleb positiivne mõtlemine, enne seda on kaks välimist matrjoškat risti-põiki ees. Andes soovituse "mõtle positiivselt!", ei jõua see hüpohondrikule kohale. Teinekord tuleb kasutada ka natuke kavalust, et seeläbi hüpohondriani jõuda."

Hüpohondrikud on enamasti naised

Tartu perearst LEENA LÄTTEMÄGI | "Hüpohondrikud on enamasti naised, nooremast keskeast alates. Kui ma oma praksise peale mõtlen, siis ei suuda meenutada ainsamatki hüpohondrilist meespatsienti.

Enamasti patsient ise oma haigustele ülereageerimisest endale aru ei anna. Selleks, et ma saaksin sellisele patsiendile öelda, et tal pole somaatilist haigust, tuleb teda ikkagi uurida põhjalikult, see on üsna vaevarikas ja kulukas. Kui siis tõepoolest selgub, et analüüsid on korras ja uuringute käigus ei ilmnenud patoloogilisi leide, tuleb soovitus anda mujale pöördumiseks.

Haiglasliku ülereageerimise korral ei oska inimene tavaliselt rõõmustada, et tal ühtegi tõsisemat haigust pole, vaid ta otsib iga hinna eest endale terviseriket, mida igaks juhuks ravida. Niisugused patsiendid ei kipu perearsti arvamusega psüühilise häire kohta sugugi nõustuma.

Perearsti juures käib päris polkovniku lese tüüpi prouasid, kellel nende meelest iga väiksemgi südamepõksumine vallandab terve rea haigusi, mida neil kohe kindlasti pole."

Ta polnud meist sugugi haigem

Marge, Eda endine töökaaslane | "Me ei saanud keegi aru, miks ta pidi üldse töölt lahkuma. Ta ei olnud haigem kui keegi teine meist. Võib-olla et tundlikum, seda küll. Paberitolm häiris teda, parfüümid ja küürimisvahendite lõhn samuti.

Vahel ta paanitses täiesti mõttetute asjade peale. Kui keegi kontoris aevastas või köhatas, siis sattus ta meeleheitesse, nüüd jäävat tema ka homme haigeks. Vahel jäigi. Mingid rohud olid tal kogu aeg kotis. Kui kellelgi hakkas pea valutama, oli Edal kohe tablette pakkuda.

Ükskord kevadise suurpuhastuse ajal vigastas ta oma sõrme, paar tilka verd ja nahk oli natuke marraskil, mitte midagi tõsist! Uskumatu, aga ta oli näost kaame, pani autole hääled sisse ja kadus. Hiljem selgus, et käis traumapunktis. Me ei ole üle aasta temaga suhelnud, elu on kiire, ma ei tea, mis elu ta elab."