Uudised

Vapper pisitüdruk ja ema seljatasid verevähi (40)

Kristel Rõss, 2. oktoober 2007, 00:00
Kaks korda aastas tuleb käia kontrollis: «Hea on teada, et kõik on korras. Hoiatati ju, et puberteedi ajal on hormonaalsete muutuste aeg ja tuleb olla ettevaatlik,» tõdeb ema.  Aldo Luud
15aastane Liina-Mai Kaunissaare lükkab õlalt koheva juuksesalgu. Kodualbumis on foto, kus keemiaravi üle elanud tüdrukutirts on juusteta, näpus uhkete lokkidega barbi.

"See oli tõesti nii kurb pilt," ütleb Liina-Mai ema Merike Kaunissaare. "Jah, ma olin siis päris kiilas," lisab tüdruk. See foto on nukker meenutus ajast, kui ema ja laps pidid olema kuude viisi haiglas. Põhjuseks karm diagnoos – leukeemia. Rahvakeeli verevähk. Haigus, mille Liina-Mai ja tema pere on seljatanud, aga mitte unustanud.

Ülikooli lastekliinikusse satub Merike praegugi tihti, seda küll heategevuskampaaniate korraldaja ja toetuse vahendajana Tartu ülikooli lastefondi juhi ametis. Emana teab ta liigagi hästi, kui tähtsaks võib ühel eluhetkel osutuda arstiabi. Nende peres oli selline aeg siis, kui pesamuna Liina-Mai oli vaid kolmene.

"Viisin lapse esimest korda kõrvalmajja tädi juurde hoida, oli külm talv. Õhtul hakkas tüdruk kurtma, et selg valutab," räägib ema. Vanemad kahtlustasid, et viga on neerudes, kuid proovid olid korras. Umbes kuu aja pärast haigestus tüdruk koos vennaga grippi. Poiss hakkas terveks saama, aga tüdruk oli ikka kuidagi närb ja väsinud. Lapse säärele tekkisid sinised plekid.

Ühel pühapäeval kutsusid vanemad kiirabi. Juhuslikult oli valves meedik, kes oli teinud leukeemiahaigetele lastele luuüdi analüüse. "Tema vaatas Liina-Maid kummalise näoga ja ütles, et peame kindlasti minema arsti juurde, et see ei ole vist külmetus," sõnab ema. "Läksime polikliinikusse, tegime vereanalüüsi. Liina-Mai veri hakkas niimoodi settima, et alles jäi justkui roosa moosivesi. Proovitegija läks näost valgeks," meenutab Merike. "Otsige kohe arst üles, tuleb kirjutada suunamiskiri haiglasse!" käskis ta.

Esimesel korral tundus vereanalüüsile kirjutatu justkui kõrgem matemaatika, alles hiljem hakkasime neid numbreid mõistma, tähendab ema.

Talvel haiglasse, jaanipäevaks koju

Nii sattusid ema ja tütar veebruaris haiglasse ja said jaanipäevaks koju. Haiglas alustati kohe keemiaravi. Laps ei oksendanud, aga tal oli paha olla. Väga tähtis oli juua palju vett, et keemia verest välja uhta. Natuke lasti organismil kosuda, siis tuli uus keemiakuur. Ja nõnda paar aastat jutti.

Vereülekandest nakatus tüdruk B- ja C-hepatiiti, ravi ajal põdes laps ka viiruslikku kopsupõletikku. "Siis oli küll selline tunne, et nüüd ongi kõik," tunnistab ema. Hirm, lootusetus, magamatus.

Liina-Mai kuulab ema juttu ja ütleb vahele: "Mina ei mäletagi haiglast halba, mäletan toredaid asju. Näiteks seda, kuidas emadel lubati puhata ja meiega tegelesid Soome tudengid." "Jah, kui jalutamast tagasi tulime, olid kõik mõmmikud vett täis süstitud ja kuivasid radika peal," muheleb ema. Meenutades nonde hetkede tähtsust haigetele lastele ja nende emadele, on Merike lastefondi juhina hoolitsenud selle eest, et lastehaiglas käiksid vabatahtlikud.

Merike mäletab, et haigete hulgas oli ka titasid, sest ega vähk vanust küsi. "Väikese lapse puhul oli selles mõttes lihtsam, et kui tal oli parasjagu hea olla, siis ta oli rõõmus. Aga hirmus oli vaadata 13aastase tüdruku meeleheidet, kui ta hakkas mõistma, et peab surema," kõneleb ta.

Kui vähist on möödunud viis aastat, võib kergendatult ohata. Siiski – kontrollis käib Liina-Mai praegugi. Kaks korda aastas. "Hea on teada, et kõik on korras. Hoiatati ju, et puberteedi ajal on hormonaalsete muutuste aeg ja tuleb olla ettevaatlik," tõdeb ema.

Esimesed aastad olid rasked, sest tüdruku immuunsus oli väike. "Pruukis vaid kellelgi nohuse ninaga Liina-Maist mööduda, kui tüdrukul tõusis paari tunni pärast 40kraadine palavik ja õhtuks olime haiglas," selgitab ema. Elu oli mitu aastat justkui ameerika mägedel, plaane ei saanud üldse teha.

Appi tulid psühhiaater ja antidepressandid

Väga raske aeg oli ka perel, Liina-Mai kahel vennal ja isal. Liina-Mai vanim vend Siim on kurt. "Selle, et vanem poeg ei kuule, avastasin poolkogemata, kui ta oli neljakuune. Suur põrandahari kukkus nii suure kolksuga uppi, et pidin ehmatusest lakke hüppama, aga Siim ei teinud teist nägugi," meenutab ema.

Liina-Mai haiguse ajal tehti pooleks kurtide klass, kus Siim õppis ja ta pandi kuuljate sekka. Poiss kirjutas koolidirektorile, et ei tunne ennast seal hästi. Direktor kutsus Merikese välja ja ütles, et mis ema te olete, kuidas te ei näe, kui suures stressis on teie poeg. Aga ma olen ju teise lapsega haiglas, selgitas ema. Siis sai probleem päevapealt lahendatud.

Tütrekese haiguse ajal oli Merike tugev nagu raudnael! Aga kui laps sai terveks, oli ema üle aasta rivist väljas: ei söönud, ei maganud, selg valutas, lihased olid kanged. Hinge näris mure sellepärast, kas ravi andis ikka püsiva tulemuse.

"Mina ei häbene öelda, et pärast lapse ravi käisin psühhiaatri juures ning neelasin anti­depressante," nendib ta. Abi tuleb otsida ja meeleheitesse ei tohi ära uppuda.

"Tutvusringkond kuivas kokku, sest suhtlemiseks ei jagunud energiat. Aga vahel tundsin ennast justkui õnnetu Marsi elanik," räägib ema. Ta leidis palju tuge kohtumisest leukeemiahaigete laste vanematega. "Kui sa näed paranenud last, kelle ema räägib, et temal oli sama raske – see andis lootust."

Teekond tavalise lapsepõlveni

Seni käis Liina-Mai Herbert Masingu sanatoorses koolis, aga sellest aastast õpib ta Kivilinna gümnaasiumis. Ta on rõõmsameelne ja avala olekuga teismeline. Kas kodus vahel uksed ka pauguvad? "Oo-jaa," vastab tüdruk. "Isaga jageleme peaaegu igal õhtul," muheleb ta.

Kuni viienda-kuuenda klassini tahtis Liina-Mai saada arstiks, aga nüüd on see soov kadunud. Varasematel aastatel käis neiu sulgpalli- ja ratsutamistrennis. Nüüd keskendub ta õppimisele.

Kui palju Liina-Mai oma tervise pärast pabistab? "Üldsegi mitte." "Eks ta ole ikka natuke hüpohondriliseks õpetatud. Leukeemia puhul tuli alati vaadata, kas kõrvad on ikka roosad ja ega ihul ühtki punast täppi ole," tunnistab ema.

Sel suvel käisid Liina-Mai ja Merike leukeemiahaigete laste fondi kutsel Türgis. Sinna olid kutsutud 20 ema ja last 20 riigist. Merike mõistis, kuivõrd arenenud on meie meditsiin, võrreldes nii mõnegi teise riigi omaga. Nii näiteks vajas Kasahstanist pärit leukeemiahaige poiss luuüdi siirdamist, aga selleks pidid nad otsima sponsoreid.

Mida lapsed tegid? "Meie ei rääkinud haigusest, meie puhkasime. Meid ainult lõbustati, sest oleme nii palju raskeid asju läbi elanud," kõneleb Liina-Mai. Tema arvates on leukeemiahaiget last raske lohutada. "Ei saa öelda, et ära muretse – küll sa saad terveks. Aga ei pruugi ju saada."

Aga lootma peab! Samuti on vaja oskust ennast muredest välja lülitada, lisab ema. "Mäletan, kui sõbranna tõi haiglasse proovipudelikese lõhnaõli. Mõtlesin – mis ma küll sellega siin teen. Õhtuti enne magamajäämist aga tilgutasin lõhna padjale ja see lõi seletamatu turvatunde," räägib Merike. Need on vahel nii väikesed asjad, mis aitavad meid suurtest muredest üle.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee