KARATE: Status Clubi peatreener Kaja Tuisk tunneb end kimonos mugavalt. Karate kimono on sarnane judo kimonoga, kuid on õhemast ja kergemast materjalist – et oleks parem hüppeid ja lööke teha. Foto: Marianne Loorents, Kimono kauplusest Budopunkt
Greta Kaupmees 4. oktoober 2007 00:00
Vanasti oli idamaiste võitluskunstide harrastajate kehakatteks üksnes niudevöö. Kimono tuli kasutusse alles judo tekkega.

Kimono on Jaapanis täieti igapäevane riietusese ja tähendabki tõlkes "midagi, mida selga panna". Kimonot kannavad nii naised, mehed kui ka lapsed.

"Meil seostatakse kimonoid vaid võitluskunstidega, tegelikult see nii ei ole," ütleb Riveta klubi president Tamo Vahemets. (Kimonote eripära tuleneb päritolumaa traditsioonidest: karate, aikido ja judo on pärit Jaapanist, taekwondo Koreast, t’ai chi ja wushu – tuntud ka kung funa – Hiinast.)

Jaapani kimonod on nagu kitlid, mille hõlmad käivad vaheliti. Korea kimono meenutab väliselt sama, kuid on kinnine hõlst, mis tõmmatakse üle pea. Wushu ja t’ai chi kimono on eest nööbitav. Materjalidest kasutatakse viimasel ajal ka siidi. Muidu on kimonod enamasti puuvillased.

Idamaiste võitluskunstide juures on oluline hierarhia. Näiteks Jaapani võitluskunstides näitab inimese asetust hierarhias vöö värv. Algaja vöö on valge, meistril must, vahele mahub veel mitu tooni.

Ka Korea võitluskunstides näitavad võistleja taset värvilised vööd. "Selle järgi seatakse treeningul rivistus. Ees on musta vöö kandja ning rivi lõpus kollase ja valge vööga õpilased," selgitab Tamo. Aga näiteks wushu ühe alamliigi WingTsuni treeningutel näitab hierarhiat hoopis T-särgi värv.

Hiina võitluskunstis t’ai chis aga pole üldse mingit hierarhiat ega kuuluvust märgistavat sümboolikat, on vaid õpetaja ja õpilase suhe.