Uudised

"Rõõmustan hommikute üle, kui ärkan: siis saan aru, et olen endiselt elus!" (20)

Silja Paavle, 29. aprill 2008 00:00
OPTIMISTLIK JA RÕÕMUS: Kuigi kaks peaajuoperatsiooni üle elanud Katrin Kriisi ähvardab kolmaski, lagistab ta lakkamatult naerda. «Kõik kortsud, mis mul on, on naerukortsud,» kinnitab ta. Foto: Aldo Luud
"Kuidas ma saan olla mitteoptimistlik, kui olen käinud läbi veest, tulest ja vasktorudest?" küsib Katrin Kriis, kes elu jooksul on haiglas olnud 29 korda. Möödunud aastal sai ta teada, et tema peas pesitseb taas ajukasvaja.

Vesi, tuli ja vasktorud on 47aastase põlvalanna jaoks kaks üleelatud ajukasvaja operatsiooni, läbipekstuna haiglas ärkamine, auto alla jäämine, tuttavate koeralt pureda saamine ning ühest silmast peaaegu pimedaks jäämine lapsena.

Suure kirjandushuvilisena armastab Katrin Kriis kujundlikke väljendeid. Ka tema lemmikluuletaja Artur Alliksaar on sel alal meister ning küllap just seetõttu on tema looming Katrinit paljudest muredest üle aidanud. Kui üksi elaval Katrinil on väga raske, süütab ta korteris küünlad ning loeb endale oma lemmikluuletaja loomingut.

Katrin luuletas lapsena ka ise, ent naerab, et koos peaoppidega lõigati tal ka luulesoon välja.

Praegu ütleb Katrin, et elab ühe päeva korraga. Sest arst seadis ta mullu suvel fakti ette: tema peas on jälle kasvaja vohama hakanud. Ja kui vaja, tuleb kolmas peaoperatsioon.

Hoolimata sisemisest optimismist on ju ikkagi tervis see, mis inimese tegemisi määrab – Katrin tunnistab, et on päevi, kui ta üldse voodist välja ei saa.

Haigused on teda kimbutanud tegelikult lapsest peale – Kohtla-Järvel sündinud ja kasvanud Katrin põdes sagedasti kopsupõletikke ja ükshaaval läbi ka kõik teadaolevad lastehaigused.

Kõige sujuvam aasta oli siis, kui ta käis seitsmendas klassis – sel aastal polnud ta kordagi haiglas. "Siis tundus, et hakkab minema," räägib Katrin.

Aga ei läinud. Õe pulmapeol viskasid lustlikud tudengid piiga, pea ees, vette, pärast mida tõusis tal üle 40 palavik ning diagnoositi meningiit – ajukelmepõletik.

Nuttis mitte operatsiooni, vaid oma pikkade juuste pärast

Sealtpeale mäletab Katrin meeletuid peavalusid ja pidevat palavikku. "Viis aastat käisin ühest haiglast teise, kuni mul ajukasvaja avastati," meenutab ta. Lühikese ajavahemiku järel tehti talle kaks peaoperatsiooni.

"Oi, kuidas ma enne esimest operatsiooni nutsin! Aga mitte hirmu pärast – mul olid paksud ja pikad juuksed, nende pärast nutsin! Arst siis hurjutas, et see on naiselik loogika – endal raske operatsioon tulemas ja tema nutab juuste pärast," naerab Katrin, kes enne kasvaja täpse asukoha kindlaksmääramiseks tehtavat eeloperatsiooni suurest peavalust minestas.

Ja lausub, et ega tegelikult keegi ei uskunud, et nendest operatsioonidest on võimalik välja tulla. "Aga – minu kõrval magas viiel kokkupandud taburetil minu ema ning minu kulinaarist isa sõitis igal reedel Kohtla-Järvelt omaküpsetatud šnitsliga mind toitma nagu linnupoega," räägib Katrin vajalikust toest.

Praegu tiksub tal aga jälle kuklas teadmine, et vajaduse korral tuleb minna operatsioonile. "Ega see ju mingi õnnistus ole, kuid kui vaja, siis vaja," nendib ta pisut nukralt, ent teab, et õe ja sõprade näol on tal vajalik tugi olemas.

Katrin usubki, et kõigist raskustest aitab teda üle see, et ta on loomult suhtleja. "Ma pole kunagi olnud üksi, minu ümber on alati olnud head inimesed," ütleb ta.

Hoolimata sellest tõmbub ta aga kehvematel päevadel oma urgu – nagu ta ise ütleb. "Mulle ei meeldi isiklikke probleeme demonstreerida."

Siis tõmbab Katrin ka telefoni seinast välja ja on kättesaamatu kõigile. "Näiteks epilepsiast põhjustatud krambihooge tunnen ma juba ette ja viskan ennetavalt voodisse pikali. Pärast seda olen ma nagunii tükk aega kontaktivõimetu," lausub ta.

Ühe päeva söögiraha vähem kui kümme krooni

Kirjandus ja lapsed ongi Katrini suur kirg – igal võimalikul hetkel loeb ta raamatuid ning kingib neid sõpradelegi. Kodus on tal raamatutele omaette tuba. Lapsi

Katrinil paraku pole, sest sünnitamine keelati tal haiguste pärast ära.

Kuid – nagu tegemisi oleks veel vähe, tegutseb ta ka usaldustelefoni nõustajana, juhib juba kümme aastat kohalikku Vaimse Tervise Seltsi ning on üle 20 aasta toetanud sekretäritööga kohalikke mälumängureid.

Kõike loetletut tundub olevat palju, ent just need tegemised ja nendega seonduvad koolitused päästavad teinekord pealetükkivast masendusest, kui taas selgub, et pärast seda, kui töövõimetuspensionäridele makstavast riiklikust pensionist vajalikud maksud ära on makstud, jääb ühe päeva kohta söögiraha alles palju vähem kui kümme krooni.

"Siis aga pakutakse mulle jälle mõnd esinemisvõimalust või selgub, et keegi on mulle võlgu või tekib lapsehoidmisvõimalus – küll ma hakkama saan," ei heida Katrin meelt. Aga kui tema akna all hakkaks kasvama rahapuu, ostaks ta veel rohkem häid raamatuid ja läheks reisima. Praegu unistab ta sõidust Prahasse, et oma silmaga näha vahva sõduri Švejkiga seotud paiku.

Kõige rohkem rõõmu teevad Katrinile aga hommikud, kui ta ärkab: "Siis ma saan aru, et olen endiselt elus."