Karin Leesmaa küsijate peale ei pahanda, kuigi tagantjärele teevad sellised küsimused nalja küll. "No mõelge nüüd ise – kas nägijad magades ikka vahivad kogu aeg voodi serva?" muheleb ta ja ütleb, et kui teda miski üldse kurjaks ajab, siis see, et kui inimene on pime, arvatakse ta tihti olevat ka kurt ja rumal.
"Mul on mingi teadmine mõnest värvist."
Karin kaotas nägemise väikese lapsena. Enneaegsena ilmale tulnud, sündides 1,2 kilo kaalunud inimesehakatisele ei julgetud ligi neljakümne aasta eest glaukoomi eemaldamiseks silmaoperatsiooni teha. "Tänapäeval aidatakse ka palju väiksemaid lapsi," teab Karin.
Kui palju tema oma elus üldse näinud on, ta väga täpselt seletada ei oska. "Mul on mingi teadmine punasest ja kollasest ja ma suudan eristada öö ning päeva vaheldumist," lausub Karin. Kas see aga just nägemine on, ta ei tea, sest maailma tervikuna ta tajuda ei suuda.
See-eest mäletab pime naine valgust. Saaremaalt Tartusse kooli käinud nägemispuudega tüdruku üks lemmiktegevusi oli bussiaknast mööduvate autode tulede kokkulugemine. Et Karini nägemine kadus sujuvalt, nagu ta ise ütleb, ei toonud pimedus talle kaasa suurt šokki. Nagu see võib juhtuda pool elu näinud ja siis äkki pimedaks jäänud inimestega. "Praegu annan ma endale kainelt aru piirangutest, mille pimedus mulle seab. Ma ei saa olla nii aktiivne, kui tahaks," nendib ta ja märgib veidi nukralt, et paljudes kohtades jääb tal käimata seetõttu, et ta pole kuigi hea orienteeruja. Ja teatrissegi läheks ta tihedamini, kui see üksinda võimalik oleks.
Kõigest hoolimata meisterdas Karin pärast kooli lõpetamist aastaid harju, õppis Tartu Teoloogiaakadeemias hingehoidu ja on nüüd veidi üle aasta töötanud nõustajana puuetega inimestele suunatud info- ja usaldustelefonil.
Tundub küll uskumatu, ent Karin elab täitsa üksi. "Kuigi jah, ega päris üksi ei saa, abi on ikka vaja," nendib ta. Teda aitavad sõbrad ja ka Tartu linnavalitsuse rahastatav isiklik abistaja.
Juhtkoer bussi numbreid ette ei haugu
Abi on vaja näiteks koristamisel, sest nägemiseta ei pruugi kõike märgata, ning teinekord ka riietumisel. Kui riiete värve ütleb talle eriline masin, siis sõbranna nõu on vaja eelkõige nende omavahelise sobivuse koha pealt. Teinekord peab olema sõbranna ka karmi tõe kuulutaja ja teatama, et Karin on kodust väljunud plekiliste riietega.
"Aga see on hea, kui keegi nii ütleb, siis ma homme panen puhtad riided selga," kostab Karin, kes peseb ja triigib oma rõivad ise. Aga ikkagi on kindlam, kui keegi tulemuse üle vaatab.
Kõige rohkem aitab Karinit iga päev tema üheksa-aastane juhtkoer Karmen. Ja kuigi teadmatusest võib arvata, et inimene saabki hakkama ainult juhtkoera abiga, ei ole see päris nii. "Koer aitab mul tänavatel takistustest mööduda. Kuid näiteks bussi numbrit ta ei ütle," pajatab Karin.
Aga jällegi soovitab ta asja üle rahulikult järele mõelda. "Isegi kui ta numbreid tunneks ja hauguks mulle ette numbri 20, sulgeks bussijuht selle aja peale ammu uksed ja sõidaks minema," itsitab Karin.
38 eluaasta jooksul on ta oma pimedusega kohanenud nii hästi, kui see võimalik on. "Noorena olid mul lennukad unistused. Nüüd võtan veidi madalamalt, et unistamine tervisele ei hakkaks," kostab Karin, kes esitab vahel väga inimlikult küsimuse: "Miks just mina?"
"Siis aga nutad enesehaletsusest oma nutud ära ja elad edasi. Klišee "Alati on olemas hullemaid olukordi" peab tegelikult paika," räägib ta.
Mõni aasta tagasi töötas Karin giidina teaduskeskuse Ahhaa näitusel "Dialoog pimeduses", mis lubas nägijatel aimu saada, mida tähendab elu pimedana. Ta tundis seal suurt meeleliigutust, kui üks põnn pimedusest valguse kätte jõudnuna ütles: "Nüüd ma hakkan oma silmi hoidma."
Kommentaarid